17. veebruar

Magasin täna hommikul täiesti rahulikult kuni hetkeni, mil mul meelde tuli, et mu PetVille'i kass näljas on. Eile arvestasin, et võin vähemalt kella 10ni magada, aga kell oli juba rohkem, kui ärkasin. Niisiis kohe arvuti tööle ja kassile süüa. Õudne :D Nagu mul midagi targemat teha poleks, hehe. Nimi on Musha, muideks :)

Tegelikult on täna tähtis päev - 17. veebruaril 2006 sain ma Abdeliga tuttavaks. Niisiis saab täna 4 aastat täis ja homsest algab viies aasta. Neli aastat on ikka pikk aeg...Imelik mõelda, et ma käisin 11ndas klassis, kui temaga rääkima hakkasin...See tundub nii tohutult kaua aega tagasi olevat. Ärge siis imestage, kui asjad tõsiseks peaksid minema :)

Vastlapäev!

Ilusat vastlapäeva kõigile!

Käisin isegi kelgutamas, kuigi mägi oli väike ja lumi väga sügav. Lumeingli tegin ka :) Ja kokku sai 3 vastlakuklit nahka pistetud.

Facebook'is tegin endale PetVille'i looma - kassi nimega Musha. Eriti nunnu on Musha siis, kui ta lähemale tuleb ja koputades tähelepanu nõuab :)

Ja see on minu tänane simsisaavutus... Tegemist on restoraniga, päriselt ka :D

Colours of the wind

Täitsa juhuslikult sattusin täna hommikul seda laulu kuulama ja tundus nii hästi "Avatar'iga" sobivat :) Laul tegelikult pärit Disney multikast Pocahontas.

You think I'm an ignorant savage

And you've been so many places

I guess it must be so

But still I cannot see

If the savage one is me

How can there be so much that you don't know?

You don't know ...

You think you own whatever land you land on

The Earth is just a dead thing you can claim

But I know every rock and tree and creature

Has a life, has a spirit, has a name

You think the only people who are people

Are the people who look and think like you

But if you walk the footsteps of a stranger

You'll learn things you never knew you never knew

Have you ever heard the wolf cry to the blue corn moon

Or asked the grinning bobcat why he grinned?

Can you sing with all the voices of the mountains?

Can you paint with all the colors of the wind?

Can you paint with all the colors of the wind?

Come run the hidden pine trails of the forest

Come taste the sunsweet berries of the Earth

Come roll in all the riches all around you

And for once, never wonder what they're worth

The rainstorm and the river are my brothers

The heron and the otter are my friends

And we are all connected to each other

In a circle, in a hoop that never ends

How high will the sycamore grow?

If you cut it down, then you'll never know

And you'll never hear the wolf cry to the blue corn moon

For whether we are white or copper skinned

We need to sing with all the voices of the mountains

We need to paint with all the colors of the wind

You can own the Earth and still

All you'll own is Earth until

You can paint with all the colors of the wind

Aitab numbritest! :)

Jaanuaris ma veel arvasin, et oleks tore, kui jõuaksin postituseni "Päev 365", aga kuna ma ilmselgelt iga päev kirjutada ei viitsi, ei tundu see enam eriti mõttekas. Hakkab ära kaduma minu blogipidamise-vaimustus. Aga ega ma ei jäta. Katsun nüüd meenutada, millega lõppeval nädalal hakkama sain.
Teisipäeval käisin loengus, leidsin õige auditooriumi üles ja puha. Loeng tundus väga keeruline ja materjali hulk, mis läbi tuleb töötada, on minu arvates tohutu. Ainuke asi, mida loengust mäletan, on küsimus "Who has seen or read Twilight?" :) Edward ja romantism, Edward ja modernism. Seosed missugused! Õnneks oli tegu tutvustava loenguga, ei peagi kõike mäletama.
230 krooni maksin kahe aine õppematerjalide eest, lisaks peab veel õpiku ka ostma, mis kohe kindlasti maksab rohkem kui 200 krooni... No jah...
Kolmapäevast ei mäleta ma mitte midagi. Kui kodust väljas ei käi, siis polegi midagi mäletada. Neljapäevaga on sama lugu. Abdel helistas mulle ühel neist päevadest, tal netiühendus ei töötanud ja siis ta otsustas helistada. Hea oli tema häält kuulda. Masendav on mõelda, et ma pole teda pea-aegu terve aasta näinud... Aasta on nii pikk aeg.
Reedel triikisin pool päeva pesu ja koristasin tube, emal oli koju tulles väga hea meel. Jali-Kali käisid ka külas.
Eilse päeva ja osaliselt ka tänase kulutasin Sims 2 järjejutu kirjutamisele. Pea terve kuu polnud mul üldse tahtmist kirjutada, aga kuna minu TSR'i profiili viimasel ajal kahtlaselt palju vaadati, eeldasin, et minult oodati midagi :) See on muidugi väga tore. Niisiis võtsin end kokku ja tund aega tagasi sai "Back to Pleasantview - Part 8" valmis. Inglise keeles on raske kirjutada, sõnavarast jääb väheseks.

Täna on valentinipäev ja Hiina kalendri järgi Tiigri aasta algus. Hommik algas kommide ja šokolaadiga - mingist dieedist ei saa rääkidagi. Õhtul käisime kambakesi kinos "Valentinipäeva" vaatamas, eile veel midagi sellist ei plaaninud, aga kuna olid mõned vabad kohad, sai ikkagi mindud - koos "Videviku saaga" kambaga, võib vist nii öelda :) Mul on äärmiselt hea meel, et mul on inimesed, kelle arvates on täiesti normaalne ühte ja sama filmi kahel järjestikusel seansil vaadata ja siis järgmisel päeval ka kinno minna (ikka seda sama filmi vaatama) ja veel ülejärgmisel hommikul ka. Ja siis veel mõned korra. Kodus vaadatud kordadest ei tasu rääkidagi.
Aga nii on "Videviku" ja "Noorkuuga". Niikaua, kuni "Päikesevarjutus" kinodesse jõuab, käime vahel lihsalt koos kinos. "Valentinipäeva" ma küll homme uuesti ei viitsiks vaadata, järgmisel nädalal ka mitte. Võib-olla aasta pärast. Mitte sellepärast, et tegu oleks halva filmiga, aga midagi erilist ka polnud. Sisaldas kõike, mida üks romantiline komöödia sisaldama peaks, lisaks oli suur hulk osatäitjatest väga tuntud näitlejad. Pärast filmi lõppu saalist lahkudes jagati kõigile jäätist - sõbrapäeva puhul oli see kino poolt äärmiselt armas tegu.
Tänasest on meil siis Metalltiigri aasta. Kui Hiina kalendrit järgida, olen mina sünni poolest Tulejänes. Feng Shui raamat kirjeldab Jäneseid järgmiselt:
Jänes on sündinud diplomaat ega kannata konflikte. Jänesed võivad probleemidest mööda hiilida ja anda vastuseid, mida nad arvavad, et tahetakse kuulda, aga vaidlusse ei astu. End ei saa öelda, et nad kergesti alla annaksid: pehme pealispind varjab tugevat tahet ja enesekindlust. Raske on ära arvata, mida Jänes mõtleb, ning nad paistavad sageli unelevat, ehkki tegelikult võivad plaanitseda oma järgmist strateegilist sammu. Loomamärkidest kõige rahulikumad, on Jänesed seltskondlikud kuni piirini, kui nende ruumi tungitakse. Hea suhtlemisvõime laseb neil teiste seltskonda nautida ja nad on ka head nõuandjad. Nad eelistavad rambivalgusest võimaluse korral kõrvale jääda ning hindavad elus peenemaid asju.
Kõlab minu moodi?
Sõpradele polegi täna helistanud, isegi sms'e ei saatnud. See on muidugi äärmiselt kahetsusväärne. Palun vabandust :(

Päev 39

Tänasest algas uus semester, minu bakalaureuseõppes viimane. Seda muidugi juhul, kui ma lõputöö ikka ilusti ära kirjutan :D Varsti peab sellega tegelema hakkama.
Läksin täna loengusse, päevikut muidugi kaasa ei võtnud (õigemini mul polegi seda...enam. Kadus ära kuhugi) ja ootasin siis peahoones ruumi nr.140 ukse taga. Olin 98% kindel, et loeng toimub seal. Ukse kõrval oleval paberil, kuhu toimuvad loengud nädalapäevade kaupa üles on märgitud, ilutses sügissemester, nii et sellest kasu polnud ja otsustasin lihtsalt oodata. Siis tuli üks tüdruk minu juurde, küsis, kas ootan 140ndasse. "Jah." "Ülle Türk'i loengut?" Nüüd enam "jah"-i ei tulnud, sest selle õppejõuga loeng mul küll ei toimunud. Saatsin tüdruku kellegi teise käest küsima ja kui selgus, et just nimelt Türki loeng sealsamas kohe hakkamas oli, lasin ise ukse tagant jalga. Küsisin administraatori käest ja informaatori käest, keegi polnud sellest õppejõust, kelle loengusse mina minema pidin, midagi kuulnudki :D Niisiis tulin ära koju. Tore semestri algus... Mis lõpuks selgus, oli see, et hoopis teisipäevane loeng toimub ruumis 140, tänane oli hoopis Lossi tänaval. Aga kuna neid annab sama õppejõud ja ained on ka mõlemad Inglise kirjandused, läkski nii nagu läks. Vaevalt, et ma millestki väga tähtsast ilma jäin.

Päev 38

Käisin kinos "Vampiirimaailma" vaatamas. Peategelase nimi, kes muideks oli n.ö. hea vampiir, oli Edward. Edward the Vampire. Bye, bye, Dracula :D Film ise oli ... verine, aga piisavalt huvitav, et vaadates igav või liiga õudne ei hakkaks. Vampiirid olid vampiirilikud - kihvadega, ilma peegelpildita, verejanulised ja põlesid päikese käes ära. Oda südamesse ja lendasid tükkideks. Nahkhiirteks ei muutunud. Tegelikult muutusid küll. Peaaegu.
Pärast kino istusime Kristiina pool, jõime teed ja sõime popcorn'i. Ja vaatasime paari filmi algust, siis tulin ära koju, ei tahtnud väga hilja peale jääda. Tuleb ikka juhiload hankida endale, et ei peaks hilja õhtul bussidest sõltuma.
Lähtuvalt "Vampiirimaailma" Edwardist tuli mul "Noorkuu" Edward üle vaadata, lõpetasin just oma lemmikkohtade vaatamise. Isegi ema tuli üles minu tuppa, tahtis ka näha, ju olin heli siis nii valjuks keeranud, et alla oli kõik kuulda. Pole midagi öelda, hea film on. Ainult Sam võiks hundina natuke hundilikum välja näha, Bella võiks metsas Edwardit kõvema häälega hõigata ja kuivanud välule jõudes natuke nutta, mitte imelikult maad katsuda, Rosalie paruka peaks ära vahetama ja Edwardi silmad ei tohiks terve filmi vältel kuldsed olla :D Aga mida mina ka filmindusest tean. Asi lihtsalt selles, et mida rohkem ma seda filmi vaatan, seda rohkem panen ka igasugu detaile tähele. Täna näiteks märkasin, et selles kohas, kus Bella kiiktoolis istub ja kuud mööduvad, on algul mitu fotot seina peal, siis vähem ja lõpuks enam mitte ühtegi.

Viimane soundtrack'i lugu jäi kummitama.

We can never go home

We no longer have one

I'll help you carry the load

I'll carry you in my arms

The kiss of the snow

The crescent moon above us

Our blood is cold

And we're alone

But I'm alone with you

Help me to carry the fire

We will keep it alight together

Help me to carry the fire

It will light our way forever

If I say shut your eyes

If I say look away

Bury your face in my shoulder

Think of a birthday

The things you put in your head

They will stay here forever

Our blood is cold

And we're alone, love

But I'm alone with you

Editors - No Sound But The Wind

Päev 33 - 37

Varsti läheb mul küll päevade arvestamine segamini :D Iga päev ei saa kirjutada ka - olin maal, vanaema-vanaisa juures. Sinna minnes ja tagasi tulles oli ilm imeilus, päike säras keset selget-sinist taevast, ilus bussiaknast välja vaadata. Maal oldud päevad olid aga pilvised. Lund on igal pool nii palju, et väljas sai vähe käia. Ainult teed mööda sai edasi tagasi kõndida, mida me ka vanaemaga tegime. Üldiselt tunnen ma end maal olles alati üsna kasutuna, sest ma ei oska seal midagi peale hakata, millest abi oleks. Niisiis olingi rohkem seltsiks kui muidu kasulik...
Vanaema ja vanaisa vaidlevad kohutavalt palju, aga paistab, et nad ise on sellega palju rohkem harjunud kui mina. Vanaisa ei näe pea-aegu üldse ja küsib siis kõiksugu asju ning toimetab aeglaselt, vanaema seda jälle ei kannata, vanaisa tahab poliitikast rääkida, vanaema ei taha, vanaisal on igav, vanaemal sada tegemist oma järge ootamas. Ja nii nad siis nääklevad: "Ära puutu veel teed, kuum on!" - "Ma ju ei puutugi, tõmbasin tassi lihtsalt lähemale!" - "Mis siin supi sees on? VORST? Rikub maitse täiesti ära!" - "Panin jah vorsti ka supi sisse, külmkapis oli...Pealegi ei ole mul alati aega mitu tundi süüa teha!" "Kas pliidi all on tuli?" - "No ei ole veel!" - "Sellepärast ma tundsin, et külm on!" - "Pane siis kampsun selga! Mis sa istud niisama??" jne. jne. Nad on nii kaua koos ka elanud, et ei vaevu enam teineteisega alati "ilusti" rääkima. Sellist pidevat nääklemist pealt kuulda küll tore pole, aga vanaema-vanaisa ei pane ise vist õieti tähelegi, kuidas nad üksteisega räägivad. Äärmiselt toredad on nad mõlemad sellegipoolest, eriti minu ülienergiline Nana :)
Nüüd siis aga jälle Tartus tagasi, homme lähen Mari ja Kristiinaga kinno.

Päev 32

1. veebruar. Need ajad on nüüd (õnneks) möödas, mil kella 3ni und ei tulnud. Praegu on juba selline uni, et blogimine nõuab tõelist pingutust. Vähemalt oli midagigi kasu sellest, et vaatluspraktika tõttu igal varahommikul end üles tuli ajada.
Väljas pole eriti külm, vähem kui 10 miinuskraadi, aga lund on tohutult. Taburett, mis meil keset muru otse köögiakna all seisab, on endale külma aja jooksul suure valge mütsi pähe saanud ja kohe-kohe saab sellise kasuka ka, et kaob sootuks lumehangedesse. Kõik muu, mis päris lagedal ei seisa, on ammu lumevaiba all. Rohkem kui kuu aega tagasi ehitatud lumememmed on endiselt püsti, sulamisest pole märkigi, talv on neile hoopis kõikvõimalikke kummalisi asjandusi juurde lisanud.
Täna käisin Mari ja Kristiinaga Miina viiulimängu kuulamas. Lausa kontsert oli, Miina oli üks kolmest esinejast. Ta mängib ikka super hästi!