Päev 33 - 37

Varsti läheb mul küll päevade arvestamine segamini :D Iga päev ei saa kirjutada ka - olin maal, vanaema-vanaisa juures. Sinna minnes ja tagasi tulles oli ilm imeilus, päike säras keset selget-sinist taevast, ilus bussiaknast välja vaadata. Maal oldud päevad olid aga pilvised. Lund on igal pool nii palju, et väljas sai vähe käia. Ainult teed mööda sai edasi tagasi kõndida, mida me ka vanaemaga tegime. Üldiselt tunnen ma end maal olles alati üsna kasutuna, sest ma ei oska seal midagi peale hakata, millest abi oleks. Niisiis olingi rohkem seltsiks kui muidu kasulik...
Vanaema ja vanaisa vaidlevad kohutavalt palju, aga paistab, et nad ise on sellega palju rohkem harjunud kui mina. Vanaisa ei näe pea-aegu üldse ja küsib siis kõiksugu asju ning toimetab aeglaselt, vanaema seda jälle ei kannata, vanaisa tahab poliitikast rääkida, vanaema ei taha, vanaisal on igav, vanaemal sada tegemist oma järge ootamas. Ja nii nad siis nääklevad: "Ära puutu veel teed, kuum on!" - "Ma ju ei puutugi, tõmbasin tassi lihtsalt lähemale!" - "Mis siin supi sees on? VORST? Rikub maitse täiesti ära!" - "Panin jah vorsti ka supi sisse, külmkapis oli...Pealegi ei ole mul alati aega mitu tundi süüa teha!" "Kas pliidi all on tuli?" - "No ei ole veel!" - "Sellepärast ma tundsin, et külm on!" - "Pane siis kampsun selga! Mis sa istud niisama??" jne. jne. Nad on nii kaua koos ka elanud, et ei vaevu enam teineteisega alati "ilusti" rääkima. Sellist pidevat nääklemist pealt kuulda küll tore pole, aga vanaema-vanaisa ei pane ise vist õieti tähelegi, kuidas nad üksteisega räägivad. Äärmiselt toredad on nad mõlemad sellegipoolest, eriti minu ülienergiline Nana :)
Nüüd siis aga jälle Tartus tagasi, homme lähen Mari ja Kristiinaga kinno.