Kokkuvõte juunist

...ja mai lõpust ka.
Pole rohkem kui kuu aega kirjutanud. Häbi-häbi. Vahepeal on nii palju juhtunud, et ma ei teagi kohe, kust alustada.
Ehk Abdelrahmanist siis. Tal on, tegelikult võib loodetavasti öelda, et oli seljaaju vähk. Operatsiooni elas ta õnneks ilusti üle. Juuksed kukuvad keemiaravi pärast välja, aga küll nad tagasi kasvavad. Tüdrukutel oleks selles suhtes vist hullem. Ta on endiselt pealinnas haiglas, pole üle kuu aja koju saanud ning ilmselt veel sama kaua ei saa ka. Saab õnneks veidi liikuda, kuigi taastumiseks läheb veel aega. Ma pole täpselt aru saanud, kuivõrd Marokos haigekassa-taolised süsteemid toimivad, midagi pidi olema, aga erilist abi sealt ei loodeta. Perekonna ja sugulaste toetusel saavad Abdelrahmani vanemad vast hakkama tohutute haiglaarvete ning nende tasumiseks võetud laenuga. Ma väga loodan. Pole siis ime, et pereliikme raske haiguse korral mõned pered täielikult laostuvad. Kui palju on inimesele väärt tema lapse elu? Kindlasti rohkem kui 100 000 või 200 000 krooni. Tegelikult ei suuda ma siiani uskuda, et midagi sellist juhtus. Ehk sellepärast, et ma ise sellest kõigest nii kaugel olen. Mäletan Abdelrahmani ikka sellisena, nagu ta mu eelmise reisi ajal oli. Energiline. Ulakas. Tormas mööda tube ringi. Nagu üks viieaastane ikka. Laulis mulle prantsuse keeles "Põdral maja metsa sees..."
Oijah...Loodetavasti saab kõik korda ja sellest haigusest jääb vaid paha mälestus.
Järgmisena lõputööst. Väga "tore" oli seda muidugi kirjutada, ise Abdelrahmani haigusest šokeeritud. Ja otseloomulikult olin asja viimasele hetkele jätnud. Kokkuvõttes ei maganud ma mitu ööd järjest, ainult kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin. Lõpuks kippus nutt pidevalt peale. Stress. Täielik läbipõlemine. Kirjutasin sõna otseses mõttes viimase minutini, köitmisesse jõudsin oma paberihunnikuga 10 minutit enne töö esitamise kellaaega. Sisukorda teha ei jõudnud, rääkimata väiksematest vormistusvigadest. Ma pole isegi kindel, et kõik leheküljed õiget pidi köidetud said, sest ma lihtsalt ei jõudnud seda kontrollida. Ju vist said, sest kaitsmisel keegi valepidi lehekülgi ei maininud.
Pärast töö esitamist tulin koju ja nutsin ühe peatäie. Parem küll ei hakanud, aga tundsin vähemalt, et olen oma vanemaid n.ö. hoiatanud. Et nad väga üllatunud poleks, kui nende kõigega-alati-hakkamasaav tütar peaks bakalaureusetöö eest F-i saama. Eks nad üritasid mind lohutada ja järgmisel päeval tiris ema mind lõpuriideid otsima, kuigi ma ise tundsin, et nendeks mingit vajadust pole. Lõpuks ostsin pika musta seeliku ja roosa pluusi. Kokku sai täitsa ilus komplekt ja mõlemat riideeset saab väga edukalt ka teiste asjadega kokku sobitada.
31. mai ja 1. juunil olid mul inglise keele ajaloos eksamid. Õnneks sain mõlemad tehtud, vastasel juhul poleks ka bakatöö kaitsmisele saanud.
Selle nädala jooksul, mis jäi eksamite ja bakatöö kaitsmise vahele, rahunesin maha. Kui lõpuks lugeda sain, mida retsensent mu tööst arvas - "edukal kaitsmisel väärib positiivset hinnet" - tundus olukord juba päris hea. Ma ei tea, kuivõrd edukas ma kaitsmisel olin, aga hindeks sain C ja olen ise rahul (tõsi, A oleks ikka ja alati kõige parem, aga kuna alguses olin üldse kindel, et ma sellel aastal ei lõpetagi ning pärast kaitsmist arvasin, et mul on valida D ja E vahel, siis läks kokkuvõttes kõik ju hästi). Mitu päeva pärast hinde teadasaamist olin õnnelik, et see õudus läbi sai.
Vahepeal oli põhjust tähistada - tädipoja juubel, isa juubel, tädi juubel ning lisaks veel mõned sünnipäevad. Otseloomulikult tähistasime ka seda, et ma bakatöö kaitstud sain :) Vanaema käis kolm nädalavahetust järjest linnas - tavaliselt jõuab ta Tartusse terve aasta jooksul vaid mõned korrad.
Millalgi bakatöö kaitsmise ja lõpetamise vahel ostsin ära Päikesevarjutuse eel-linastuse piletid. Ja enne on muidugi vaja ka Videvik ja Noorkuu kinos uuesti ära vaadata. Kõik kolm filmi samal päeval - selline võimalus avaneb vist küll ainult üks kord elus, niisiis ei saa seda kasutamata jätta. Mis sest, et mul kahe esimese filmi DVD'd olemas on. Need ei saa ju ometi 6-tunnise kinoskäigu vastu. Kui kõik kolm filmi muidugi selle aja sisse ära mahuvad, milles ma sugugi kindel pole. Ja raamatud kavatsen ka veel enne kinopäeva uuesti läbi lugeda.
Ahjaa, Shrek'i neljandat osa käisin ka kinos vaatamas, koos Karoliga. Film oli kihvt, kuigi esimene ja teine osa meeldivad mulle rohkem, aga 3D's olen ma natuke pettunud. Ma ei teagi, miks täpselt. Pilt oli tume ja üldse mitte nii selge, nagu mulle meeldinud oleks.
Mis siis veel...Nii raske on niimoodi tagantjärgi kirjutada, aga vahepeal ma lihtsalt ei viitsinud, ainult mõtlesin, et blogi on väga hooletusse jäänud.
Lõpetamine oli tore, sain palju lilli ja tundsin end tänu meigile, soengule, küüntele ja riietusele eriti ilusana :P Tehtud pilte sai kokku vist mitusada, sest neid tehti nelja digikaga... Ma pole kõiki veel näinudki. Ja ilmaga vedas mul tohutult - päike paistis terve päeva. Soeng püsis järgmise päevani, nii et ka Kadi lõpetamisel õnnestus mul ilus välja näha :D Tol päeval oli ilm halb - vihmane ja tuuline. Pühapäeval päike säras, kuid esmaspäeval, kui Kristiina ja Liina lõpetasid, oli ilm külm ja vihmane.
Pärast kõiki neid lõpetamisi oligi jaanilaupäev käes, ühtlasi ka kaksikute 12.nes sünnipäev. Olime maal. Šašlõkki ei söönud, sest keegi polnud millegipärast selle peale tulnud, et seda osta... Nojah. Öösel käisime kaksikute ja Veikoga jaaniusse otsimas - kokku leidsime 4 tükki. Oleme igal aastal ikka mõnda näinud. Kui ma nii laisk ei oleks, lisaksin postituse ilmestamiseks mõne foto ka, aga on hilja ja ma lihtsalt ei viitsi neid läpakast otsima minna.
Viimased paar päeva olen niisama olnud - vahepeal oli kogu aeg nii palju teha, hea on nüüd lihtsalt puhata.
Täna läks keset päeva elekter ära ning kuna minu "niisama olemise viisid" - teleka vaatamine ja arvuti taga istumine - korraga ära võeti, otsustasin paar päeva tagasi laenatud raamatut lugema hakata. Suzanne Collins'i "Näljamängud". Raamat oli huvitav, lugesin kõik 300 lehekülge korraga läbi. Kohati väga kurb. Üldse mitte nii õõvastav, kui arvata võiks - loo sisuks nimelt ongi nn Näljamängud, mille käigus 24 teismelist üksteist tapma on sunnitud. Ainult üks saab ellu jääda. Kuna tegemist on triloogia esimese osaga, tahan varsti ka teise raamatu läbi lugeda. Ning siis tuleb viimast osa ootama jääda, mis pole veel inglise keeleski ilmunud.
Homme tuleb ülikooli dokumendid sisse viia. Ehk võetakse mind riigieelarvelisele kohale ja saan septembris magistriõpinguid alustada. Õppimise eest maksta ma vähemalt praegu ei küll ei kavatse... Liiga kalliks läheks.
Ja üleüldse tahaks millalgi jälle Marokos käia :)