Päev 14

Hetkel on mul käes just sellise kaanega raamat. Olgu, oma blogi täiendamiseks toetasin selle korraks lauale, kuid kavatsen kohe edasi lugeda. Pool raamatust juba läbi.

Täna toimus Genialistide Klubis selle sama raamatu esitlus. Käisin, kuigi kogu üritusest osa ei võtnud - ees olid tähtsamad asjaajamised :) Mari nimelt tähistas oma sünnipäeva. Shakespeare's oli väga mõnus istuda ja sõbrannadega juttu ajada.

Aga nüüd tagasi raamatu juurde. Ma lihtsalt pidin korraks lugemise katkestama ja kirjutama asuma, sest lugesin just, kuidas Maroko peres käterätt alati kadunud on. Omast kogemusest pani see mind täitsa naerma, sest ka Abdeli peres on käterätik see asi, mis ALATI kusagile ära kaob. Isegi selle sõna olen selgeks saanud - fota, Kätlini raamatus küll fuuta, aga täishäälikud ei huvita seal maal nagunii mitte kedagi. Kui ma ka ülejäänud (maroko) araabia keelest aru ei saa, siis "fin fota?" küsimusele reageerin käterätiku otsimisega :D Nii naljakas. Ja kas pole mitte kummaline, et selline asi on kahes kindlasti erinevas peres ühine? Mis värk neil selle käterätiga siis ikkagi on? :D Üks on aga kindel - sellist asja nagu käteräti riputamiseks mõeldud nagi minu Maroko peres küll olemas ei ole.

Teine asi, mis mind naerma pani, oli see, et Marokos on kõik, nii noored kui vanad, kohutavad kokakoolasõltlased :) On jah. Minu jaoks on naljakas see, et otsetakse üks pudel Coca-Cola't (Fanta sobib üldiselt ka) ja jaotatakse see pärast hommiku-, lõuna- või õhtusööki võrdselt klaasidesse ära ja siis saab igaüks heal juhul kolmveerand klaasitäit, nii nagu jagus. See, et ma mitte midagi ainult endale osta ei saa, on mind Marokos käimiste juures juba veidi häirima hakanud. Võib-olla ma tahan, et mul hommikul ärgates ka lonks Coca't juua oleks... Ükskord Abdel ostis 2 liitrise Coca-Cola ja lubas, et võin selle üksinda ära juua, kui tahan, ning minu nõudmise asemel teistele ka sama jooki osta ostis tema hoopis piima. Neli pooleliitrist pakki vist, kui ma õigesti mäletan. Sest talle maitseb piim. Ning siis istus Maryam loomulikult terve õhtu minu toas ja piilus Coca-Cola poole. Tundsin ennast suhteliselt halvasti. Ma ei keelanud tal seda võtta, nii palju kui kehakeeles suhelda oskasin, aga Abdel nähtavasti keelas. Minu järjekordse nõudmise peale andis Abdel talle mõned dirhamid, aga ma ei tea, mis sellest rahast sai. Ei mäleta, et ta endale oma isikliku pudeli ostnud oleks. Ega Maryam siis selline imelik pole nagu mina :D Selle tõestuseks, et Marokos tõesti Coca-Colat palju tarbitakse, olen pudelitest ka pilte teinud, siis küll mitte millegi tõestuseks, vaid sellepärast, et araabiakeelne kiri pudelil oli nii äge. Nüüd oskan seda lugeda ka - punasel taustal seisab selgelt loetavas valges kirjas kuukaakuulaa :D

See on kolmas pilt, mille ma esimest korda Marokos viibides tegin :)