Blogide lugemine on kahjulik - tõsiselt. Enda oma lugemine mitte - vähemalt minu puhul. Sest esiteks on minu blogis praeguse seisuga vaid üks postitus ja teiseks olen ma ilmselgelt oma elu äärmiselt lihtsaks teinud. Ma olen tohutult mugav inimene - sellest ka lihtne elu...Kui on vaja valida kahe võimaluse vahel, otsustan üldiselt lihtsama kasuks. Kohustuste puhul täidan need teiste ootustele vastavalt, kui neid aimata oskan, ei hakka oma rida ajama... Ja üldiselt ei hooligi sellest eriti. Olen viimasel ajal endal juba autismi kahtlustama hakanud :D Võib-olla olen lihtsalt laisk, hoolimatu ja mugav, nagu juba mainitud. Laisk kindlasti, selles ma ei kahtlegi. Olen seda endale umbes tuhandel erineval viisil tõestanud, alustades sellest, et pärast koduuksest sisse astumist on mind äärmiselt raske samal päeval sealt veel välja saada, võrdselt raske nii teistel kui mul endal, lõpetades sellega, et eksamiteks õppimine algab minu puhul üks päev enne eksamit. Ma ei imestaks, kui oma lõputöö kirjutamise maikuusse jätaksin. See oleks muidugi halb variant, kuid võib-olla saaksin isegi hakkama. Nii oleks mul tervelt 4 kuud vaba aega...Kuid südametunnistus ei lubaks mul niimoodi käituda. Ilmselt. Eks me näe.
Olgu, nüüd tagasi selle juurde, miks blogide lugemine kahjulik on. Siiski, eelnev oli sellega veidi seotud. Nimelt tunnen end praegu äärmiselt süüdi - süüdi seetõttu, et ma ei tunne oma sõpru ÜLDSE, neid, keda veel sõpradeks julgen nimetada. Ainuke inimene, keda ma tõesti tunnen, olen mina ise, ja seda mitte mingisuguses keerulises sügavas filosoofilises mõttes, vaid täiesti tõsiselt. Palun selle pärast siiralt ja südamest vabandust. Asi pole selles, et ma ei hooli. Loodetavasti. Vähemalt ei taha ma niimoodi mõelda. Ma lihtsalt elan oma kodu-videvik-sims-abdel mullis, mille sees on lihtne, mugav, tuttav, turvaline ja üldjuhul üsna probleemivaba olemine. Ja mugav nagu ma olen, pole selle mulli seest üldse lihtne välja tulla, kuigi väljas võib täitsa tore ja huvitav olla. Umbes 85% ajast olen ma oma mulli-eluga rahul. Autism, noh, mis ma räägin :) Vahel aga mõtlen sellele, et aastad lähevad - üks just jäi jälle seljataha, ning on nii palju asju, mida ma polegi teinud, asju, mida oleks saanud teismelise-eaga välja vabandada (ma tõsiselt loodan, et mingisugune puberteet nüüd välja ei löö :D), mõtlen asjade peale, mida olen teinud poolikult, ainult selle pärast, et tehtud saaks. Nimedele, mis mu messengeri listis üksteise all seisavad, kuid kelle omanikega ma kunagi ise vestlust ei alusta, võõraks jäänud sõpradele, sellele, kui vähe mul on tõsiselt lähedasi suhteid. Selliseid, kus saaks kõigest rääkida. Ma ei oska seda hästi - kirjutada on palju lihtsam. See kõik on tõsiselt kurb. Aga oskan hästi kõiksugu mittemeeldivad asjad endast eemale tõrjuda ega tegele nendega enne, kui see hädavajalik on, või siis üldse mitte, kui vaja pole. Olen alati selline olnud
Seda enam olen tänulik teile, Kristiina, Mari, Marit ja Miina, et te mind vahel kodust välja veate. Aitäh! :) Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt, need smile'id lihtsalt käivad minuga kaasas...
1 comments:
Post a Comment