Kokkuvõte juunist

...ja mai lõpust ka.
Pole rohkem kui kuu aega kirjutanud. Häbi-häbi. Vahepeal on nii palju juhtunud, et ma ei teagi kohe, kust alustada.
Ehk Abdelrahmanist siis. Tal on, tegelikult võib loodetavasti öelda, et oli seljaaju vähk. Operatsiooni elas ta õnneks ilusti üle. Juuksed kukuvad keemiaravi pärast välja, aga küll nad tagasi kasvavad. Tüdrukutel oleks selles suhtes vist hullem. Ta on endiselt pealinnas haiglas, pole üle kuu aja koju saanud ning ilmselt veel sama kaua ei saa ka. Saab õnneks veidi liikuda, kuigi taastumiseks läheb veel aega. Ma pole täpselt aru saanud, kuivõrd Marokos haigekassa-taolised süsteemid toimivad, midagi pidi olema, aga erilist abi sealt ei loodeta. Perekonna ja sugulaste toetusel saavad Abdelrahmani vanemad vast hakkama tohutute haiglaarvete ning nende tasumiseks võetud laenuga. Ma väga loodan. Pole siis ime, et pereliikme raske haiguse korral mõned pered täielikult laostuvad. Kui palju on inimesele väärt tema lapse elu? Kindlasti rohkem kui 100 000 või 200 000 krooni. Tegelikult ei suuda ma siiani uskuda, et midagi sellist juhtus. Ehk sellepärast, et ma ise sellest kõigest nii kaugel olen. Mäletan Abdelrahmani ikka sellisena, nagu ta mu eelmise reisi ajal oli. Energiline. Ulakas. Tormas mööda tube ringi. Nagu üks viieaastane ikka. Laulis mulle prantsuse keeles "Põdral maja metsa sees..."
Oijah...Loodetavasti saab kõik korda ja sellest haigusest jääb vaid paha mälestus.
Järgmisena lõputööst. Väga "tore" oli seda muidugi kirjutada, ise Abdelrahmani haigusest šokeeritud. Ja otseloomulikult olin asja viimasele hetkele jätnud. Kokkuvõttes ei maganud ma mitu ööd järjest, ainult kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin. Lõpuks kippus nutt pidevalt peale. Stress. Täielik läbipõlemine. Kirjutasin sõna otseses mõttes viimase minutini, köitmisesse jõudsin oma paberihunnikuga 10 minutit enne töö esitamise kellaaega. Sisukorda teha ei jõudnud, rääkimata väiksematest vormistusvigadest. Ma pole isegi kindel, et kõik leheküljed õiget pidi köidetud said, sest ma lihtsalt ei jõudnud seda kontrollida. Ju vist said, sest kaitsmisel keegi valepidi lehekülgi ei maininud.
Pärast töö esitamist tulin koju ja nutsin ühe peatäie. Parem küll ei hakanud, aga tundsin vähemalt, et olen oma vanemaid n.ö. hoiatanud. Et nad väga üllatunud poleks, kui nende kõigega-alati-hakkamasaav tütar peaks bakalaureusetöö eest F-i saama. Eks nad üritasid mind lohutada ja järgmisel päeval tiris ema mind lõpuriideid otsima, kuigi ma ise tundsin, et nendeks mingit vajadust pole. Lõpuks ostsin pika musta seeliku ja roosa pluusi. Kokku sai täitsa ilus komplekt ja mõlemat riideeset saab väga edukalt ka teiste asjadega kokku sobitada.
31. mai ja 1. juunil olid mul inglise keele ajaloos eksamid. Õnneks sain mõlemad tehtud, vastasel juhul poleks ka bakatöö kaitsmisele saanud.
Selle nädala jooksul, mis jäi eksamite ja bakatöö kaitsmise vahele, rahunesin maha. Kui lõpuks lugeda sain, mida retsensent mu tööst arvas - "edukal kaitsmisel väärib positiivset hinnet" - tundus olukord juba päris hea. Ma ei tea, kuivõrd edukas ma kaitsmisel olin, aga hindeks sain C ja olen ise rahul (tõsi, A oleks ikka ja alati kõige parem, aga kuna alguses olin üldse kindel, et ma sellel aastal ei lõpetagi ning pärast kaitsmist arvasin, et mul on valida D ja E vahel, siis läks kokkuvõttes kõik ju hästi). Mitu päeva pärast hinde teadasaamist olin õnnelik, et see õudus läbi sai.
Vahepeal oli põhjust tähistada - tädipoja juubel, isa juubel, tädi juubel ning lisaks veel mõned sünnipäevad. Otseloomulikult tähistasime ka seda, et ma bakatöö kaitstud sain :) Vanaema käis kolm nädalavahetust järjest linnas - tavaliselt jõuab ta Tartusse terve aasta jooksul vaid mõned korrad.
Millalgi bakatöö kaitsmise ja lõpetamise vahel ostsin ära Päikesevarjutuse eel-linastuse piletid. Ja enne on muidugi vaja ka Videvik ja Noorkuu kinos uuesti ära vaadata. Kõik kolm filmi samal päeval - selline võimalus avaneb vist küll ainult üks kord elus, niisiis ei saa seda kasutamata jätta. Mis sest, et mul kahe esimese filmi DVD'd olemas on. Need ei saa ju ometi 6-tunnise kinoskäigu vastu. Kui kõik kolm filmi muidugi selle aja sisse ära mahuvad, milles ma sugugi kindel pole. Ja raamatud kavatsen ka veel enne kinopäeva uuesti läbi lugeda.
Ahjaa, Shrek'i neljandat osa käisin ka kinos vaatamas, koos Karoliga. Film oli kihvt, kuigi esimene ja teine osa meeldivad mulle rohkem, aga 3D's olen ma natuke pettunud. Ma ei teagi, miks täpselt. Pilt oli tume ja üldse mitte nii selge, nagu mulle meeldinud oleks.
Mis siis veel...Nii raske on niimoodi tagantjärgi kirjutada, aga vahepeal ma lihtsalt ei viitsinud, ainult mõtlesin, et blogi on väga hooletusse jäänud.
Lõpetamine oli tore, sain palju lilli ja tundsin end tänu meigile, soengule, küüntele ja riietusele eriti ilusana :P Tehtud pilte sai kokku vist mitusada, sest neid tehti nelja digikaga... Ma pole kõiki veel näinudki. Ja ilmaga vedas mul tohutult - päike paistis terve päeva. Soeng püsis järgmise päevani, nii et ka Kadi lõpetamisel õnnestus mul ilus välja näha :D Tol päeval oli ilm halb - vihmane ja tuuline. Pühapäeval päike säras, kuid esmaspäeval, kui Kristiina ja Liina lõpetasid, oli ilm külm ja vihmane.
Pärast kõiki neid lõpetamisi oligi jaanilaupäev käes, ühtlasi ka kaksikute 12.nes sünnipäev. Olime maal. Šašlõkki ei söönud, sest keegi polnud millegipärast selle peale tulnud, et seda osta... Nojah. Öösel käisime kaksikute ja Veikoga jaaniusse otsimas - kokku leidsime 4 tükki. Oleme igal aastal ikka mõnda näinud. Kui ma nii laisk ei oleks, lisaksin postituse ilmestamiseks mõne foto ka, aga on hilja ja ma lihtsalt ei viitsi neid läpakast otsima minna.
Viimased paar päeva olen niisama olnud - vahepeal oli kogu aeg nii palju teha, hea on nüüd lihtsalt puhata.
Täna läks keset päeva elekter ära ning kuna minu "niisama olemise viisid" - teleka vaatamine ja arvuti taga istumine - korraga ära võeti, otsustasin paar päeva tagasi laenatud raamatut lugema hakata. Suzanne Collins'i "Näljamängud". Raamat oli huvitav, lugesin kõik 300 lehekülge korraga läbi. Kohati väga kurb. Üldse mitte nii õõvastav, kui arvata võiks - loo sisuks nimelt ongi nn Näljamängud, mille käigus 24 teismelist üksteist tapma on sunnitud. Ainult üks saab ellu jääda. Kuna tegemist on triloogia esimese osaga, tahan varsti ka teise raamatu läbi lugeda. Ning siis tuleb viimast osa ootama jääda, mis pole veel inglise keeleski ilmunud.
Homme tuleb ülikooli dokumendid sisse viia. Ehk võetakse mind riigieelarvelisele kohale ja saan septembris magistriõpinguid alustada. Õppimise eest maksta ma vähemalt praegu ei küll ei kavatse... Liiga kalliks läheks.
Ja üleüldse tahaks millalgi jälle Marokos käia :)

Tahaks nutta...

Kuus päeva tagasi oli väike Abdelrahman õnnetu ja isutu. Nuttis vahepeal. Ütles, et ta jalad on imelikud, nõrgad. Nii Abdel mulle msn'is rääkis. Ta oli õe pere juures õhtust söömas käinud. Tavaline õhtu kuus päeva tagasi. Abdel pidi oma magistritöö pärast järgmisel hommikul Marrakech'i minema.
Viis päeva tagasi saatis ta õhtupoolikul mulle sms'i. Et Abdelrahman on haige, ei saa kõndida. Et ta läheb koju tagasi.
Üleeile sain ma teada, et Abdelrahmani seljaajul on midagi viga.
Eile, et see on kasvaja.
Täna, et homme on operatsioon ja õnnestumise võimalus on 10%. Et nad on veidi juba hiljaks jäänud. Aga nädal aega tagasi oli Abdelrahman veel rõõmus 5-aastane, kes vabalt ringi jooksis.
Kuidas see ometi võimalik saab olla? :(

Suvi!!!

Suvi on Tartusse jõudnud. Esimest korda sellel aastal on väljas PALAV. Päike särab kõrgel ja taevas on pilvitu ning sini-sinine. Nartsissid, tulbid ja hüatsindid lõhnavad. Mõnus :)

Esmaspäeva õhtul kasvuhoonesse jäetud suurnokk-vint oli teisipäeva hommikuks kadunud. Kuna on täiesti välistatud, et mõni loom, kes ta ära oleks võinud süüa, kasvuhoonesse pääses (mutid ju ometi linde ei söö?), siis ainuke seletus on, et vint toibus ja mingil kummalisel moel kasvuhoone ukse kohal asuvast pooleldi avatud õhuaknast välja lendas. Ava oli piisavalt suur küll, et ta sealt välja mahuks, ju siis leidis selle koha üles. Tark lind :)
Tegelen bakatööga. Araabia keeles sel nädalal käinud ei ole, lähen ilmselt ainult reedel. Simsi ei mängi. Unistan ajast, mil lõputöö esitatud ja eksamid tehtud. Alles siis saab tõeline suvi alata.

Veiko sünnipäev ja Coccothraustes Coccothraustes

Järjekordselt pole ammu kirjutanud. Tänane päev on eelmisest postitusest saati ilmselt kõige huvitavam olnud, seda mitmetel põhjustel. Veikol on täna 21.sünnipäev. Külas on tavapärane sugulaste-tuttavate seltskond. Kõik vaatavad "Ühikarotte".
Ema leidis maja eest just ühe linnukese, kes kuidagi minema ei tahtnud lennata. Ei tea, mis tal viga on. Viisime ta pappkastiga kasvuhoonesse, panime vett ka...Õues on tal kasside pärast ohtlik ja öösel külmuks ta ilmselt surnuks. Muidugi võib ta ka kasvuhoones hommikuks surnud olla, sellest oleks küll kahju, aga midagi rohkemat ka teha ei oska. Äkki on haige. Kössitab ainult. Välja näeb selline (loodan, et ma teda fotokaga väga ei hirmutanud)Neti abil sain niipalju targemaks, et tegu on suurnokk-vindiga, ladina keeles Coccothraustes Coccothraustes. Niisiis on mul kasvuhoones üks suurnokk-vint praegu, täitsa päris. Ilus lind.

Eile oli emadepäev ja Kristiina sünnipäev :) . Käisime perega maal vanaema-vanaisa juures, ehitasime tulevase lillepeenra äärde väikese kivimüüri, mida ema nüüd Tiina Müüriks kutsub. Õhtul koju jõudes olin surmväsinud. Täna on lihased kivide tassimisest valusad.

Laupäeval oli Tartu kesklinnas kevadlaat, ostsin endale kõrvarõngad ja sain tädi Edalt õlakoti kingituseks :)

Esmaspäevast reedeni möödus eelmine nädal loengutes ja raamatukogus. Käin jälle araabia keele loengutes, aga sel nädalal vist kõigil päevadel sinna küll ei jõua. Lõputöö tahab kirjutamist. Leppisin endaga kokku, et simsi enne ei mängi, kui lõputöö valmis ja eksamid tehtud :) Ei kavatse mängida ka, praegu on muud asjad palju tähtsamad.

2. mail pidasime ema sünnipäeva, üle pika aja oli selline pidu, kus kõigil "lastel" (vanuses 11-22 :D) väga lõbus oli. Kuna rahvast oli palju, kogunesime meie ehk siis lapsed teise tuppa ja mängisime Aliast - väga naljakas mäng.

Teisipäeva õhtul käisin Kristiina pool, mängisime lauamänge, Mari ja Miina olid ka. Tore õhtu oli. Kui ma enne südaööd bussiga koju läksin, oli Eedeni juures bussikontroll. Muud neil ka öösiti teha pole... Aga mul tegelikult ükskõik, kuupilet ju olemas.

Aprilli lõpus käisime Ekraanis 3D Avatari vaatamas. Film mulle endiselt meeldis, aga ma ei ütleks, et tavalise ja 3D versiooni vahel väga suur erinevus oleks. Lihtsalt selliseid asju, mis "lähedale" tulid, oli vähe.

Kindlasti tegin midagi veel, aga rohkem ei tule meelde :)

Itsy-bitsy spider

Itsy- bitsy spider walking on the floor

Eile öösel nägin ma äärmiselt kummalist und. Abdel oli Eestis ja me olime mingisuguses koolis, aga lisaks meile olid seal ka Elena, Stefan, Damon ja mõned minu Petville'i naabrid Facebook'ist. Vampiiridel oli mingisugune blood issue ja nad arutasid kooli garderoobis, mis selle suhtes ette võtta. Elena oli Damon'ist kahtlaselt sisse võetud. Vahepeal oli väljas lumine ja me kõik pidime Toomemäele kelgutama minema, bussiga. Abdel otsustas millegipärast jalgsi minna - kui ma teda bussiaknast Barclay platsil nägin, polnud lund enam kusagil. Siis sõitsime bussiga mööda kahest koerakasvatusest ja keegi kommenteeris, et niimoodi koeri pidada on julm. Koerakasvatused nägid välja sellised, nagu oleks Sims 2-s ehitatud. Kokkuvõttes oli see unenägu täielik kompott.

Dieet ei edene nii hästi, kui võiks, aga tegelikult ei saa kurta :)

18. aprill

Homsest hakkan:
a) dieeti pidama
b) tõsiselt oma lõputööga tegelema, sest 28. mai läheneb kohutava kiirusega ja selleks ajaks peab kõik valmis olema (arvestades seda, et ma endiselt midagi eriti teinud pole, ei ole seis just kõige parem)
c) iga päev Jessie'ga jalutamas käima
d) oma lubadustest kinni pidama

Olen neid asju küll juba umbes sada korda lubanud ja tegelikult pole mingit põhjust, miks seekord õnnestuma peaks, aga proovida ju võib. "Esmaspäevast algab dieet"

Eile polnud just kõige parem päev. Mul oli kohutav nohu ja terve päeva tegelesin vaid kolme asjaga: nina nuuskamisega, tee joomisega ja lamamisega. Täna on õnneks enesetunne palju parem.
Viimase paari päeva jooksul olen ära vaadanud 18 seeriat "Vampiiripäevikutest". Tegemist on väga ägeda vampiirilooga, sobib niikauaks edukalt Videvikku asendama, kuni järgmine film kinodesse jõuab (kõigi eelduste kohaselt 9.juuli 2010). Kahju ainult, et rohkem seeriaid praegu ei ole, nii hea oli järjest vaadata. Kadile aitäh! :)

Öösel

Käisin just kontrollimas, kas välisuks on lukus, ja - üllatus-üllatus - maja ees luusis rebane, aias sees kusjuures. Hetkeks tundus mulle, et tegemist on kassiga, siis mõtlesin, et koer, ning alles seejärel pani mõistus pildi kokku :D
Nojah, eks rebaste urud on ka kõik vee all, Ihaste rebased elavad just selle sõidutee ääres, mis praegu suletud on. Ja mis siin tegelikult ikka väga imestada, kui rebased aeda mööda luusivad... Ükskord varem tundus mulle, et nägin rebast mööda tänavat kõndimas, aga tol korral nii kindel ei olnud, ja mõned talved tagasi oli naabrite aias metskits.
Panin maja ees tule põlema, rebane ehmatas ja jooksis minema, kes teab kuhu täpselt. Hirmuga kontrollisin üle, kas mõlemad kassid ikka toas on - ma ei tea, kas rebased tegelikult ka kasse murravad, aga vanaema on seda mulle alati rääkinud. Britty magas diivanil ja Bugi-Vugi tuli kuskilt kutsumise peale, endal väga unine nägu peas. Nüüd võib rahuliku südamega magama minna.
Mul on nohu, olen end petlikult soojade kevadilmadega ära külmetanud. Nina on nuuskamisest valus ja punane.
Ja meil on köögis sipelgad, kes öösiti eriti aktiivselt tegutsema hakkavad, nagu ma täna märkasin - vannitoa ukse all on neil mingisugune auk, kuhu nad kahest kohast toitu kokku tassivad. Üheks toiduvarumise kohaks on kassitoidu taldrikud ning teiseks prügikast, milleni jõudmiseks on neil väga huvitav tee - põrandat mööda august külmkapini, külmkapi sügavkülma osa ust pidi üles sahti ääreni, sahti äärt pidi järgmise sahtlini (kusjuures näha on sipelgaid ainult siis, kui sahtel lahti tõmmata ...Creepy), sealt alla ja prügikastikappi... Ma ei tea, kas nad tõesti ronivad ämbrit mööda üles prügikotti ka või meeldib neile seal miski muu. Homme kavatsen ma igal juhul nende salaaugu kinni teipida. Otsigu mujalt oma toitu. Selline linnaelu siis. Head ööd!

Emajõgi ajab üle ääre

Käisin täna koos Jessie'ga kõndimas ja üleujutusest pilte tegemas. Ilm on mõnusalt soe ja kevadine ning kuna Ihaste tee on autodele suletud, oli kõndida päris hea, sai Jessie rihma otsast lahti lasta. Ratastega sõitjaid muidugi oli, mõned pildistajad ka veel peale minu ja Reporteri auto sõitis mööda, kaamera aknast väljas. Loodetavasti mind uudistes ei näidata, seda küll vaja pole :D

Vesi sõiduteeni

Jeska üritas ujumas käia :) Ma ei lubanud.


Bussipeatus

Ihastes elav hobune

Kummikutega sai veest väga edukalt läbi. Üks auto sõitis ka, kahjuks ei saanud ma pilti teha, sest digika aku oli tühi ja pealegi ei vaevunud autojuht hoogu maha võtma. Hea, et ma selleks ajaks ise juba ära olin sealt tulla jõudnud, muidu oleks täiesti märjaks saanud :D

Üksik hüljatud kummik

Aprill!

Pole ammu kirjutanud, hakkan 1. aprillist pihta - märtsis toimunut nagunii enam ei mäleta :)
1. aprillist algas tõeline kevad - päike paistis ja liblikad lendasid ja termomeeter maja seinal näitas +31 C. Kahju, et pilti ei teinud, see oleks nii hästi esimese aprilli juurde sobinud. Käisin jalgsi Selveris, seal seisev termomeeter näitas +19 C. Kes teab, mis see päris õige temperatuur oli, aga igal juhul oli ilm mõnusalt soe ja kevadine.
2.aprillil oli Uhul sünnipäev. Kadi (kellel oli samuti sünnipäev), Ade, Jareli, Karoli ja Virko käisid külas. Sõime porgandikooki, mida ma järgmisel päeval olin sunnitud topeltkoguses uuesti küpsetama, sest kõigile maitses.
Retsept on järgmine:
4 dl riivitud porgandit
1,5 dl suhkrut
2 muna
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit

Peeneks riivitud porgand segada suhkruga. Munad tihedaks vahuks vahustada, jahu segada küpsetuspulbriga. Siis segada kokku munavaht ja porgand ning lõpuks jahu juurde. Eelsoojendatud ahjus 200 C juures umbes 55 minutit küpsetada ja ongi valmis. Šokolaadiglasuuriks sobis väga hästi poes müüdav glasuur, mis tuleb lihtsalt üles sulatada ja koogile peale kallata :) Retsepti leidsin ühest toidublogist.
Kui Uhu sünnipäev peetud sai, läksime Kadi sünnipäevale. Kokkuvõttes oli üks mõnus päev.
3. aprillil käisid meil Pärnu-Soome sugulased külas, oli väga tore neid jälle näha. Õhtul käisin Miina sünnipäeval, mängisime Eesti mälumängu ja jõime veini. Kõigepealt jõime veini ja siis mängisime :)
4. aprill oli pühapäev. Mul pole õrna aimugi, mida ma tollel päeval tegin :D Ilmselgelt mitte midagi olulist.
5. aprillil käisin loengus ja tulin pea-aegu jalgsi koju. Rääkisin Abdelile, et ilm on mõnus soe, ta küsis selle peale, kas kõik on juba roheline ja kas t-särgiga saab ringi käia. "Noooooooooooo". Ta ikka niii peab Eestisse tulema, et ise näha, kuidas siin asjad käivad.
Eile käisin jälle loengus. Vihma sadas. Mängisin Sims 2-te, sain endale lõpuks The Sims 2 IKEA Home Stuff'i :D Minu simsi-lisade komplekt on nüüd täiuslik ning õnneks nad Sims2-le enam miskit juurde ei tee. Lõpuks ometi on mul kõik olemas ja raha pole rohkem vaja kulutada.
Täna käisin koos Kadiga Jessie'ga jalutamas. Emajõgi on väääga laiaks veninud. Kahjuks polnud täna digikat kaasas, aga homme läheme uuesti, siis teen kindlasti pilte.

Remember Me

Mulle tundub, et olen jaanuarist saati kõigi filmide kohta kirjutanud, mida kinos vaatamas olen käinud, seega ei saa ka tänast kinoskäiku mainimata jätta.

Remember Me ehk Mäleta mind sai täna ära vaadatud. Kurb film oli :( Kuigi ma teadsin, et tegemist on draamaga ja kurba lõppu oligi oodata, oli lõpplahendus ikkagi täiesti ootamatu ja palju rohkemat kui vaid ühe inimese saatus... Tüüpiline - siis, kui kõik hakkab hästi minema, peab keegi surma saama...

Minu arvates täiesti hea film. Kaks inimest läksid poole pealt minema...

Enne filmi algust näidati Eclipse'i trailerit :D Kolm kuud enne selle kinodesse jõudmist. Tasus kinos käia. Ja kõik kinokülastajad said täna müslitahvli ka. Ma ei tea, kas Cinamon'is on nüüd kombeks kinokülastajatele nänni jagada või olen lihtsalt sellistel päevadel sinna sattunud. Eelmisel korral oli sõbrapäev, hea küll, aga täna on ju täiesti tavaline laupäev. Või mis?

Kevad!!!

Täna nägin selle aasta esimest liblikat - see on küll kindel märk kevade saabumisest. Lendles natuke kõrgel õhus ja maandus siis katusele. Kirju liblikas oli :) Talv võiks juba läbi saada, see on nii kaua kestnud...

Kevad käes!

Eile algas kevad. Väljas on endiselt suured lumehanged, mis nüüd küll juba vaikselt sulavad. Hetkel sajab vihma ja päris kõvasti - homme loengusse minnes tuleb valida libedate kummikute ja märgade saabaste vahel. Valin ilmselt kummikud.
13. märtsil müristas äike, niisiis võib juba nädal aega rahuliku südamega maapinnal istuda - mätas on kuiv (või mida iganes vanarahvas esimese äikese ja mätaste kohta ütles). 13. märtsil sadas ühtlasi ka lund, aga mis sest.
Olen endiselt kohutav laiskvorst.
Miinal on täna sünnipäev - lubas külla kutsuda, kui Tartusse tuleb :) Palju õnne, Miina!

11.märts

Selle puhul, et täna Eclipse'i trailer välja tuli, vaatasin New Moon'i :D Küll on hea film.

10. märts

Ma olen nii laisaks muutunud, täiesti kohutav. Jaanuari-alguse pärastlõunani magamised on tagasi ja mul pole mitte mingisugust viitsimist ega ka tahtmist midagi teha. Ja niimoodi päevad läbi. Loengud on ainult esmaspäeval ja teisipäeval ning kogu ülejäänud nädala vedelen ma lihtsalt kodus ja ei tee midagi. Lõputöö kirjutamise peale ei taha mõeldagi... Lükkan alustamist pidevalt päeva kaupa edasi. Ei tea, mis minust niimoodi saab? Laiskus, laiskus, lase mind lahti, laiskus, laiskus, lase mind lahti, laiskus, laiskus, lase mind lahti.
Täna saab aasta sellest päevast, kui ma Abdelit viimati nägin. Terve aasta...

03.03.2010

Blogipidamine on kuidagi väga unarusse jäänud. Iga päev mõtlen, et homme kirjutan, aga homme saab homsest täna ja siis saab jälle kõike homse peale edasi lükata :)
Tegelikult polegi midagi erilist toimunud, millest kirjutada. Mari ja Kristiina käisid vahepeal külas, vaatasime filmi ja sõime popcorni. 28. veebruaril sulatas päike katuselt lund ja üks hiilgaslik jäätükk kukkus sellise pauguga vinskapilt vastu katust, et osa katuseplekist tuleb välja vahetada. Mõlk on kohe minu toa akna all. Pauk oli nii kõva, et mul lõi veel kümme minutit hiljem süda kiiremini kui tavaliselt. Hea, et keegi vähemalt alla ei jäänud, oleks olnud lapik nagu multifilmides.
Loengutes midagi erilist pole juhtunud. Hakkasin vaikselt ka lõputööga tegelema, homme kobin raamatukokku, sest kodus ma lihtsalt ei suuda end õppimisele keskenduma sundida kui sada palju huvitavamat asja teha on. Abdel ajab Marrakech'is oma lõputöö asju, temaga pole ka ammu korralikult rääkida saanud. Eelmisel aastal samal ajal olin Marokos, 3. märtsil olin täpsemalt Sahara kõrbes. Vot nii siis...

17. veebruar

Magasin täna hommikul täiesti rahulikult kuni hetkeni, mil mul meelde tuli, et mu PetVille'i kass näljas on. Eile arvestasin, et võin vähemalt kella 10ni magada, aga kell oli juba rohkem, kui ärkasin. Niisiis kohe arvuti tööle ja kassile süüa. Õudne :D Nagu mul midagi targemat teha poleks, hehe. Nimi on Musha, muideks :)

Tegelikult on täna tähtis päev - 17. veebruaril 2006 sain ma Abdeliga tuttavaks. Niisiis saab täna 4 aastat täis ja homsest algab viies aasta. Neli aastat on ikka pikk aeg...Imelik mõelda, et ma käisin 11ndas klassis, kui temaga rääkima hakkasin...See tundub nii tohutult kaua aega tagasi olevat. Ärge siis imestage, kui asjad tõsiseks peaksid minema :)

Vastlapäev!

Ilusat vastlapäeva kõigile!

Käisin isegi kelgutamas, kuigi mägi oli väike ja lumi väga sügav. Lumeingli tegin ka :) Ja kokku sai 3 vastlakuklit nahka pistetud.

Facebook'is tegin endale PetVille'i looma - kassi nimega Musha. Eriti nunnu on Musha siis, kui ta lähemale tuleb ja koputades tähelepanu nõuab :)

Ja see on minu tänane simsisaavutus... Tegemist on restoraniga, päriselt ka :D

Colours of the wind

Täitsa juhuslikult sattusin täna hommikul seda laulu kuulama ja tundus nii hästi "Avatar'iga" sobivat :) Laul tegelikult pärit Disney multikast Pocahontas.

You think I'm an ignorant savage

And you've been so many places

I guess it must be so

But still I cannot see

If the savage one is me

How can there be so much that you don't know?

You don't know ...

You think you own whatever land you land on

The Earth is just a dead thing you can claim

But I know every rock and tree and creature

Has a life, has a spirit, has a name

You think the only people who are people

Are the people who look and think like you

But if you walk the footsteps of a stranger

You'll learn things you never knew you never knew

Have you ever heard the wolf cry to the blue corn moon

Or asked the grinning bobcat why he grinned?

Can you sing with all the voices of the mountains?

Can you paint with all the colors of the wind?

Can you paint with all the colors of the wind?

Come run the hidden pine trails of the forest

Come taste the sunsweet berries of the Earth

Come roll in all the riches all around you

And for once, never wonder what they're worth

The rainstorm and the river are my brothers

The heron and the otter are my friends

And we are all connected to each other

In a circle, in a hoop that never ends

How high will the sycamore grow?

If you cut it down, then you'll never know

And you'll never hear the wolf cry to the blue corn moon

For whether we are white or copper skinned

We need to sing with all the voices of the mountains

We need to paint with all the colors of the wind

You can own the Earth and still

All you'll own is Earth until

You can paint with all the colors of the wind

Aitab numbritest! :)

Jaanuaris ma veel arvasin, et oleks tore, kui jõuaksin postituseni "Päev 365", aga kuna ma ilmselgelt iga päev kirjutada ei viitsi, ei tundu see enam eriti mõttekas. Hakkab ära kaduma minu blogipidamise-vaimustus. Aga ega ma ei jäta. Katsun nüüd meenutada, millega lõppeval nädalal hakkama sain.
Teisipäeval käisin loengus, leidsin õige auditooriumi üles ja puha. Loeng tundus väga keeruline ja materjali hulk, mis läbi tuleb töötada, on minu arvates tohutu. Ainuke asi, mida loengust mäletan, on küsimus "Who has seen or read Twilight?" :) Edward ja romantism, Edward ja modernism. Seosed missugused! Õnneks oli tegu tutvustava loenguga, ei peagi kõike mäletama.
230 krooni maksin kahe aine õppematerjalide eest, lisaks peab veel õpiku ka ostma, mis kohe kindlasti maksab rohkem kui 200 krooni... No jah...
Kolmapäevast ei mäleta ma mitte midagi. Kui kodust väljas ei käi, siis polegi midagi mäletada. Neljapäevaga on sama lugu. Abdel helistas mulle ühel neist päevadest, tal netiühendus ei töötanud ja siis ta otsustas helistada. Hea oli tema häält kuulda. Masendav on mõelda, et ma pole teda pea-aegu terve aasta näinud... Aasta on nii pikk aeg.
Reedel triikisin pool päeva pesu ja koristasin tube, emal oli koju tulles väga hea meel. Jali-Kali käisid ka külas.
Eilse päeva ja osaliselt ka tänase kulutasin Sims 2 järjejutu kirjutamisele. Pea terve kuu polnud mul üldse tahtmist kirjutada, aga kuna minu TSR'i profiili viimasel ajal kahtlaselt palju vaadati, eeldasin, et minult oodati midagi :) See on muidugi väga tore. Niisiis võtsin end kokku ja tund aega tagasi sai "Back to Pleasantview - Part 8" valmis. Inglise keeles on raske kirjutada, sõnavarast jääb väheseks.

Täna on valentinipäev ja Hiina kalendri järgi Tiigri aasta algus. Hommik algas kommide ja šokolaadiga - mingist dieedist ei saa rääkidagi. Õhtul käisime kambakesi kinos "Valentinipäeva" vaatamas, eile veel midagi sellist ei plaaninud, aga kuna olid mõned vabad kohad, sai ikkagi mindud - koos "Videviku saaga" kambaga, võib vist nii öelda :) Mul on äärmiselt hea meel, et mul on inimesed, kelle arvates on täiesti normaalne ühte ja sama filmi kahel järjestikusel seansil vaadata ja siis järgmisel päeval ka kinno minna (ikka seda sama filmi vaatama) ja veel ülejärgmisel hommikul ka. Ja siis veel mõned korra. Kodus vaadatud kordadest ei tasu rääkidagi.
Aga nii on "Videviku" ja "Noorkuuga". Niikaua, kuni "Päikesevarjutus" kinodesse jõuab, käime vahel lihsalt koos kinos. "Valentinipäeva" ma küll homme uuesti ei viitsiks vaadata, järgmisel nädalal ka mitte. Võib-olla aasta pärast. Mitte sellepärast, et tegu oleks halva filmiga, aga midagi erilist ka polnud. Sisaldas kõike, mida üks romantiline komöödia sisaldama peaks, lisaks oli suur hulk osatäitjatest väga tuntud näitlejad. Pärast filmi lõppu saalist lahkudes jagati kõigile jäätist - sõbrapäeva puhul oli see kino poolt äärmiselt armas tegu.
Tänasest on meil siis Metalltiigri aasta. Kui Hiina kalendrit järgida, olen mina sünni poolest Tulejänes. Feng Shui raamat kirjeldab Jäneseid järgmiselt:
Jänes on sündinud diplomaat ega kannata konflikte. Jänesed võivad probleemidest mööda hiilida ja anda vastuseid, mida nad arvavad, et tahetakse kuulda, aga vaidlusse ei astu. End ei saa öelda, et nad kergesti alla annaksid: pehme pealispind varjab tugevat tahet ja enesekindlust. Raske on ära arvata, mida Jänes mõtleb, ning nad paistavad sageli unelevat, ehkki tegelikult võivad plaanitseda oma järgmist strateegilist sammu. Loomamärkidest kõige rahulikumad, on Jänesed seltskondlikud kuni piirini, kui nende ruumi tungitakse. Hea suhtlemisvõime laseb neil teiste seltskonda nautida ja nad on ka head nõuandjad. Nad eelistavad rambivalgusest võimaluse korral kõrvale jääda ning hindavad elus peenemaid asju.
Kõlab minu moodi?
Sõpradele polegi täna helistanud, isegi sms'e ei saatnud. See on muidugi äärmiselt kahetsusväärne. Palun vabandust :(

Päev 39

Tänasest algas uus semester, minu bakalaureuseõppes viimane. Seda muidugi juhul, kui ma lõputöö ikka ilusti ära kirjutan :D Varsti peab sellega tegelema hakkama.
Läksin täna loengusse, päevikut muidugi kaasa ei võtnud (õigemini mul polegi seda...enam. Kadus ära kuhugi) ja ootasin siis peahoones ruumi nr.140 ukse taga. Olin 98% kindel, et loeng toimub seal. Ukse kõrval oleval paberil, kuhu toimuvad loengud nädalapäevade kaupa üles on märgitud, ilutses sügissemester, nii et sellest kasu polnud ja otsustasin lihtsalt oodata. Siis tuli üks tüdruk minu juurde, küsis, kas ootan 140ndasse. "Jah." "Ülle Türk'i loengut?" Nüüd enam "jah"-i ei tulnud, sest selle õppejõuga loeng mul küll ei toimunud. Saatsin tüdruku kellegi teise käest küsima ja kui selgus, et just nimelt Türki loeng sealsamas kohe hakkamas oli, lasin ise ukse tagant jalga. Küsisin administraatori käest ja informaatori käest, keegi polnud sellest õppejõust, kelle loengusse mina minema pidin, midagi kuulnudki :D Niisiis tulin ära koju. Tore semestri algus... Mis lõpuks selgus, oli see, et hoopis teisipäevane loeng toimub ruumis 140, tänane oli hoopis Lossi tänaval. Aga kuna neid annab sama õppejõud ja ained on ka mõlemad Inglise kirjandused, läkski nii nagu läks. Vaevalt, et ma millestki väga tähtsast ilma jäin.

Päev 38

Käisin kinos "Vampiirimaailma" vaatamas. Peategelase nimi, kes muideks oli n.ö. hea vampiir, oli Edward. Edward the Vampire. Bye, bye, Dracula :D Film ise oli ... verine, aga piisavalt huvitav, et vaadates igav või liiga õudne ei hakkaks. Vampiirid olid vampiirilikud - kihvadega, ilma peegelpildita, verejanulised ja põlesid päikese käes ära. Oda südamesse ja lendasid tükkideks. Nahkhiirteks ei muutunud. Tegelikult muutusid küll. Peaaegu.
Pärast kino istusime Kristiina pool, jõime teed ja sõime popcorn'i. Ja vaatasime paari filmi algust, siis tulin ära koju, ei tahtnud väga hilja peale jääda. Tuleb ikka juhiload hankida endale, et ei peaks hilja õhtul bussidest sõltuma.
Lähtuvalt "Vampiirimaailma" Edwardist tuli mul "Noorkuu" Edward üle vaadata, lõpetasin just oma lemmikkohtade vaatamise. Isegi ema tuli üles minu tuppa, tahtis ka näha, ju olin heli siis nii valjuks keeranud, et alla oli kõik kuulda. Pole midagi öelda, hea film on. Ainult Sam võiks hundina natuke hundilikum välja näha, Bella võiks metsas Edwardit kõvema häälega hõigata ja kuivanud välule jõudes natuke nutta, mitte imelikult maad katsuda, Rosalie paruka peaks ära vahetama ja Edwardi silmad ei tohiks terve filmi vältel kuldsed olla :D Aga mida mina ka filmindusest tean. Asi lihtsalt selles, et mida rohkem ma seda filmi vaatan, seda rohkem panen ka igasugu detaile tähele. Täna näiteks märkasin, et selles kohas, kus Bella kiiktoolis istub ja kuud mööduvad, on algul mitu fotot seina peal, siis vähem ja lõpuks enam mitte ühtegi.

Viimane soundtrack'i lugu jäi kummitama.

We can never go home

We no longer have one

I'll help you carry the load

I'll carry you in my arms

The kiss of the snow

The crescent moon above us

Our blood is cold

And we're alone

But I'm alone with you

Help me to carry the fire

We will keep it alight together

Help me to carry the fire

It will light our way forever

If I say shut your eyes

If I say look away

Bury your face in my shoulder

Think of a birthday

The things you put in your head

They will stay here forever

Our blood is cold

And we're alone, love

But I'm alone with you

Editors - No Sound But The Wind

Päev 33 - 37

Varsti läheb mul küll päevade arvestamine segamini :D Iga päev ei saa kirjutada ka - olin maal, vanaema-vanaisa juures. Sinna minnes ja tagasi tulles oli ilm imeilus, päike säras keset selget-sinist taevast, ilus bussiaknast välja vaadata. Maal oldud päevad olid aga pilvised. Lund on igal pool nii palju, et väljas sai vähe käia. Ainult teed mööda sai edasi tagasi kõndida, mida me ka vanaemaga tegime. Üldiselt tunnen ma end maal olles alati üsna kasutuna, sest ma ei oska seal midagi peale hakata, millest abi oleks. Niisiis olingi rohkem seltsiks kui muidu kasulik...
Vanaema ja vanaisa vaidlevad kohutavalt palju, aga paistab, et nad ise on sellega palju rohkem harjunud kui mina. Vanaisa ei näe pea-aegu üldse ja küsib siis kõiksugu asju ning toimetab aeglaselt, vanaema seda jälle ei kannata, vanaisa tahab poliitikast rääkida, vanaema ei taha, vanaisal on igav, vanaemal sada tegemist oma järge ootamas. Ja nii nad siis nääklevad: "Ära puutu veel teed, kuum on!" - "Ma ju ei puutugi, tõmbasin tassi lihtsalt lähemale!" - "Mis siin supi sees on? VORST? Rikub maitse täiesti ära!" - "Panin jah vorsti ka supi sisse, külmkapis oli...Pealegi ei ole mul alati aega mitu tundi süüa teha!" "Kas pliidi all on tuli?" - "No ei ole veel!" - "Sellepärast ma tundsin, et külm on!" - "Pane siis kampsun selga! Mis sa istud niisama??" jne. jne. Nad on nii kaua koos ka elanud, et ei vaevu enam teineteisega alati "ilusti" rääkima. Sellist pidevat nääklemist pealt kuulda küll tore pole, aga vanaema-vanaisa ei pane ise vist õieti tähelegi, kuidas nad üksteisega räägivad. Äärmiselt toredad on nad mõlemad sellegipoolest, eriti minu ülienergiline Nana :)
Nüüd siis aga jälle Tartus tagasi, homme lähen Mari ja Kristiinaga kinno.

Päev 32

1. veebruar. Need ajad on nüüd (õnneks) möödas, mil kella 3ni und ei tulnud. Praegu on juba selline uni, et blogimine nõuab tõelist pingutust. Vähemalt oli midagigi kasu sellest, et vaatluspraktika tõttu igal varahommikul end üles tuli ajada.
Väljas pole eriti külm, vähem kui 10 miinuskraadi, aga lund on tohutult. Taburett, mis meil keset muru otse köögiakna all seisab, on endale külma aja jooksul suure valge mütsi pähe saanud ja kohe-kohe saab sellise kasuka ka, et kaob sootuks lumehangedesse. Kõik muu, mis päris lagedal ei seisa, on ammu lumevaiba all. Rohkem kui kuu aega tagasi ehitatud lumememmed on endiselt püsti, sulamisest pole märkigi, talv on neile hoopis kõikvõimalikke kummalisi asjandusi juurde lisanud.
Täna käisin Mari ja Kristiinaga Miina viiulimängu kuulamas. Lausa kontsert oli, Miina oli üks kolmest esinejast. Ta mängib ikka super hästi!

Päev 31

Jaanuari viimane päev on kohe läbi saamas ja ma pole oma blogi ära unustanud :)

Päev 29 ja 30

Eile oli vaatluspraktika viimane päev, lühike, ainult 4 tundi. Nüüd tuleb veel praktikamapp koostada, see aga alles veebruari keskpaigaks. Pärast mapi esitamist on selle ainega kõik. Kuna tegemist on arvestusega, pole põhjust ka hinde pärast muretseda.
Eile käisin perega oma väikese sugulase sünnipäeval. Tegelikult ta enam nii väike polegi, sai 15, juba üleeile :) Mõnus istumine oli. Ta sai üheks sünnipäevakingiks raamatu pealkirjaga "Nukud ja õunad". 90ndal aastal sündinud Eesti tüdruku kirjutatud romaan - päris huvitav oli, jõudsin peo ajal umbes 70 lehekülge juba läbigi lugeda, siis tuli aeg koju minna. Sünnipäevaline küll lahkesti pakkus, et võin raamatu koju kaasa võtta ja lõpuni lugeda, aga arvasin, et pole ilus niimoodi teise sünnipäevakinki minema viia. Raamat on ameerikalik, võib vist nii öelda. Ja leidsin mõned grammatika ning loogika vead :D Aga mis ma ikka norin - tüdruku esimene romaan ikkagi, tegelikult pole mul ühtki halba sõna öelda... kunagi tahan kindlasti lõpuni lugeda.
Tänane päev möödus vaikselt. Avastasin, et ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata. Pole isegi Simsi mänginud - nii see ju tavaliselt on, et kui on midagi muud vaja teha, näiteks eksamiteks õppida, tahaks lugeda ja klaverit ja kitarri mängida, koristada, kõndida, ükskõik mida... Liigse vaba aja väärtus kaob kuidagi ära, millest on muidugi kahju. Umbes nagu hommikuse unegagi - kõige parem on uni ikka siis, kui vara üles tuleb ärgata.

Päev 28

Täna on üks äärmiselt tore päev :D Sain teada, et läbisin edukalt (või no mitte väga edukalt, aga mitte kõige halvem positiivne tulemus on igati hea) viimase eksami, mille pärast ma kaks viimast päeva tohutult mures olin... Juba kujutasin ette, kuidas ma järgmiste jõuludeni seda ainet õpin ja ei saagi kevadel lõpetada, nagu kõik ootavad, eriti vanaisa, või mis veel hullem, mind üldse ülikoolist välja visatakse. Viimasel semestril! Suutsin end ikka päris närvi ajada. Raske on see laisa üliõpilase elu :) Õnneks on nüüd kõik eksamid tehtud, tulemused teada ja tuju on hea. Homme saab vaatluspraktika ka läbi. Elu on ilus! :)
Vaatluspraktika on endiselt suhteliselt igav. Algklasside lapsed on armsad ja nende tunde on isegi huvitav jälgida, kõik on nii innukad ja neile lausa meeldib kaasa teha viimastki ülesannet, mille õpetaja välja on mõelnud. Algklasside tunnid on vaheldusrikkamad ka - 45 minuti jooksul jõuavad nad väga palju erinevaid mänge ja harjutusi läbi teha. Vanemate õpilaste tunnid ei ole midagi erakordset - koduste ülesannete kontrollimine, uus teema, mõisted vihikusse, õpikud lahti, iseseisev töö, kodused ülesanded, head aega! Hommikud on pea-aegu samasugused enda kooliajaga - geograafia, keemia, eesti keel. "Ma ei taha kooli minna!" Vähemalt ei pea koduseid töid tegema või tahvli ette minema, seegi hea. Õpetajad, kelle tundides käinud olen, on ka hästi erinevad. Mõni on hästi sõbralik - "Üliõpilased - nii tore!", mõni tundub närvis olevat, mõni ei tee üldse välja, mõne puhul oleks ma ilmselt juba surnud, kui pilgud tappa võiksid (koolis on jube külm ja puhvetis vahetunnil teed juues jäime ühe kursakaaslasega keemia tundi umbes 35 sekundit hiljaks...Olgu, võib-olla ühe minuti. Õpetaja taoline pilk tundus ikkagi veidi ülekohtune, aga tundi jälgides oli aru saada, et ta ongi range õpetaja. Kaheksas klass istus vaikuses nagu kari lambukesi :) ) . Samas olid reeglid kindlalt paigas ning tund sujus...õpetaja pani muudkui punkte ja miinuseid.
Homme pean veel vara ärkama, ülehomme kavatsen jälle oma vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda :) Tegelikult ilmselt siiski mitte, hommikuti on hea normaalsel ajal ärgata... Aga mitte päris kell 6.

Päev 26 ja 27

Vaatluspraktika on igav. Nädal aega tundides õpetajat-õpilasi jälgida on ilmselgelt liiga pikk aeg. Õnneks on veel ainult kaks päeva jäänud, lühemad kui kolm esimest. Koolis on külm, õpetajad pidid väidetavalt klassi ees näitemängu korraldama (Tartu on ju nii väike, et keegi ikka mõnd sealsetest õpilastest tunneb...nood polnud üldse aru saanud, mis õpetajal viga :D). Tegelikult oli õpetajate sellisest käitumisest teada saamine paras pettumus, eriti just mõne õpetaja puhul, kelle tund ja õpetamismeetodid huvitavad tundusid. Mõned õpetajad muidugi töötavad ilmselt samamoodi nagu alati. Kindlasti on sellisest praktikast kasu ka, eks mõned uued ideed, kuidas tundi läbi viia, ikka tulevad, aga midagi erilist ma küll õppinud pole. Kaks päeva veel ja veidi kirjutamist, saab vähemalt tehtud see aine.
Tänase külmaga oli näha küll, et paljud õpilased puudusid. Hommikul olla uudistest öeldud, et kõik võivad koju jääda :)

Päev 25

Täna hommikul oli eilsega võrreldes väljas ikka täitsa soe. Ainult 17 miinuskraadi. Väga libe oli ainult, ühel korral õnnestus isegi külili käia. Õnneks keegi ei näinud ja püksid said kiirelt lumest puhtaks pühitud :D
Vaatluspraktikast kirjutan mõni teine kord, hetkel on väsimus ning homseks eksamiks ka veel õppida vaja.
Tädi Adel on täna sünnipäev. Sipul ka :)
Abdelil töötab üle pika aja netiühendus. Neil olevat seal külm... Alla 10 soojakraadi. Ilma kütteta kiviblokkidest majas ei tahaks tõesti sellise temperatuuri juures elada, isegi kui päike päeval paistab. Brrr...

Päev 24

Üldine haiguslik simsivaimustus seisaks arvatavasti diagnoosina paberil, kui keegi mind hetkel analüüsima peaks hakkama. Ma ei saa aru, miks kõik simsiga seonduv mind korraga tabama peab. Majade ehitamine, mängimine, lugude kirjutamine, legacy, sims 2 ja 3...See on lausa hirmus :D Lisaks sain täna mõningad eksamitulemused teada ning kuna need olid üllatavalt positiivsed (kaasa arvatud reedene eksam, kus ma ei saanudki oma teadmisi St David'i emast ja tormist jagada), tundus mulle täna, et polegi vaja mitte millegi pärast muretseda ja võib rahuliku südamega simsile pühenduda. Ja ausalt, ega mul midagi muud teha polegi. Tegelikult on praegu just selline mõnus aeg, kui mitte ühtki tõsist kohustust ei ole. Vabadus.
Samas hakkab homsest nädalane vaatluspraktika ja ülehomme on selle semestri viimane eksam. Järgmisel nädalal on talvevaheaeg, plaanin maale vanavanematele mõneks ajaks seltsi minna. Nad on seal nii üksinda...Tegelikult küll kahekesi, aga päevad muudkui mööduvad ja pealegi pole ma neid jõuludest saati näinud.
Väljas on endiselt väga külm. Isegi Jessie saab aru, et praegu pole jalutamas käimiseks õige aeg. Kassid ei taha üldse välja minna, muudkui magavad.
Koolilastel on homme ilmselt külmapüha, päris huvitav, keda ma homme seal koolis vaatlen. Eks näis.
:)

Päev 23

Väljas on külm. Hetkel, südaööl, näitab temperatuurimõõdik -30 kraadi. Eile öösel külmasid köögis torud ära. Ei sulanudki päeval lahti, vaatamata puhurile, mille köögikappi toppisime.

Kuna sellisel külmal laupäeval midagi targemat teha pole kui simsi mängida (minul), siis ehitasin maju :)

Maja number 1. Suutsin praktiliselt terve oma päeva selle peale ära kulutada.

See-eest said aga kõikvõimalikud asjad paika ka -puud ja põõsad aeda ja toad sisustatud.

Lilleaed tuli eriti armas. Avastasin, et Sims 3 lillede hulgas on võililled :D

Ja see on viimase pooleteise tunni saavutus. Hakkasin vanaema maja järgi ehitama - äärmiselt sarnane :D Olgu, ei ole. Ma ei saanud katust kuidagi õiget pidi paika ja ehitasin siis niisama.

Võrreldes Sims 2-ga on Sims 3 graafika väga ilus, ühe arvutimängu kohta ilmselt täiuslik või sellele vähemalt üsna lähedal. Mõnus on jälgida, kuidas päikese tõustes majad punakaks värvuvad või siis tähtede liikumist tumeda taeva taustal. Või majaka taha vajuvat kuud :)

Päev 22

Minu tänane simsi-saavutus - hetkel veel nimetu maja. Ise olen rahul :)

Muudest saavutustest, nagu näiteks tänane eksam ja dieet, millest kinni peaksin pidama, ma parem ei räägi :D Homme on ka päev...

Päev 21

Olen kaks päeva järjest õppinud ja tunne on selline, et ei tea midagi. Homme on eksam...
Kirjutan ilmselt eksamisse, et St David eostati vägivaldsel teel ja tema ema, kes oli väga suure tõenäosusega nunn, sünnitas kohutava tormi ajal kusagil kaljunukil. Ma ei tea, miks sellised ebaolulised asjad meelde peavad jääma. Kohutav...

Päev 18,19 & 20

Tegelikult küll ainult päev 20, sest ma ei mäleta, mida eile ja üleeile tegin :D Lihtsalt ei taha, et päevade lugemine sassi läheks... Jaanuaris seda probleemi ilmselt ei teki, edaspidi aga võib juhtuda küll.
Täna on Abdelil passi järgi sünnipäev. Aga kuna me novembris juba tähistasime tema sünnipäeva, siis täna pidu ei ole :D Asi nimelt selles, et tol ammusel ajal, kui Abdel sündis (80ndate alguses, hehe), ei vaevunud seal keegi mingisuguseid kuupäevi üles märkima, veel vähem siis kellegi sünnikuupäeva. Sageli ei osatudki märkida või arvestada. Kui mõne ametnikuga kokku juhtuti, pandi kirja üsna umbkaudne kuupäev. Ja mis vahet seal lõpuks on, millal sündinud või kui vana ollakse? Mina muidugi ütleks, et see lihtsalt on tähtis ja kõik, aga seal kandis ei huvita see kedagi ning ega marokolased teagi, kui vanad nad täpselt on... Peavad enne vastamist tükk aega järele mõtlema :D Abdelilt küsisin ma juba mitu aastat tagasi tema pereliikmete ÕIGED sünnikuupäevad (mille õigsuses ma 100% küll kindel pole) ja muudkui tähistan neid kaartide saatmise ja muu sellisega. Aga tegelikult on Abdelil lihtsalt kaks korda aastas sünnipäev ja ta sai 57 aastaseks :D Tal endal on kindlasti hea meel...
Tegelikult peaksin ma hetkel õppima. Olen seda juba hommikust saati teinud, aga ei tea ikkagi midagi. Õnneks on veel homne päev ka, eksam on reedel. Ma ei jõua veebruari algust ära oodata...kuigi siis tuleb lõputööga tõsiselt tegelema hakata. Aga vähemalt pole suveni ühtki eksamit.
Eile üritasin enne südaööd magama jääda. Ei õnnestunud. Mul lihtsalt ei tule und - tegelikult hakkab see juba häirivaks muutuma. Hea, et ma hommikuti kusagile minema ei pea, selles suhtes võin endale kaua üleval olemist lubada küll, aga mõnel päeval tahaks ikka enne lõunat ärkvel olla...
Vot nii... eks ma õpin nüüd edasi...

Päev 16 & 17

Nädalavahetus. Kuna mul pole meeles, mida eile tegin, siis ilmselgelt see midagi märkimisväärset ei olnud. Ega ma tänagi millegi eriti tähtsaga hakkama pole saanud... Magasin poole päevani (selles võib süüdistada eile kella 10 ajal (õhtul) joodud tassi kohvi, mis mind pea kuueni hommikul üleval hoidis, vastasel juhul oleksin aga juba 10 paiku täiesti ära vajunud, milles mina omakorda oma dieeti süüdistan :D. Kuna aga õhtud palju huvitavamad on kui hommikud, polnud ma nõus kell 10 magama minema.), vaatasin suusatamist (telekast, muidugi), käisin ema ja Jessiega jalutamas...Umbes tunniajane ring sai tehtud. Väljas on väga ilus. Tegin isegi mõned pildid.
Dieet ei edene väga hästi, sest mu vanemad kiusavad mind. Ostavad liitrite kaupa jäätist ja küpsetavad kringleid ja otsivad kapist viimased jõulukommid välja.

"Kõik tuleb ära süüa, enne ei saa dieeti pidama hakata!"

Ha ha. Mina igal juhul ikkagi üritan.

Tegelesin täna veidi ka oma Sims 2 järjejutuga, kui seda niimoodi võib nimetada, kuid ei lähe väga lihtsalt see kirjutamine. Inglise keeles on päris keeruline midagi normaalset kirjutada (Olgu, saksa keeles oleks veel sada korda hullem :D) Tavapärane tasu lausete väljamõtlemise eest on peavalu... Eriti masendav on mõnd inglise keelt emakeelena kõneleva inimese poolt kirjutatud juttu lugeda, mis sisaldab selliseid lauseid nagu "A soft tear kissed her warm cheek..." :D Ma ei tuleks ise eales millegi sellise peale. Samas mulle jälle meeldib simsi-lugusid kirjutada. Niimoodi on mängul kohe palju suurem eesmärk... Ja on huvitavam ka. Oleks ainult tore, kui keegi teksti minu eest valmis kirjutaks :D

Audrey hambaid pesemas :)

Päev 15

Üks täiesti tavaline reede. Ärkasin jälle kell 12. Otsustasin tänasest dieeti pidama hakata. Kaua ma seda ikka edasi lükkan? Siiani on üpris edukalt läinud, aga alles esimene päev ka.
Pöörasin täna oma araabia keele vihikut otsides kõik sahtlid segamini. Lõpuks leidsin selle üles ning mõni sahtelgi sai korda tehtud, aga põhjalikumalt koristades vihastan alati selle peale, et mul nii palju igasugust rämpsu on. Ja tuleb tahtmine pooled asjad minema visata. Täna hoidsin ennast tagasi, aga vihastasin ikkagi. Ma pole kindel, kas kõike seda, mida mälestuste tõttu alles hoian (või siis mõttega äkki-läheb-kunagi-vaja), ilma koristamata kunagi näeksingi... Õnneks on täna juba liiga hilja sahtlid uuesti tühjaks kummutada ja pool nende sisust prügikasti saata.

Päev 14

Hetkel on mul käes just sellise kaanega raamat. Olgu, oma blogi täiendamiseks toetasin selle korraks lauale, kuid kavatsen kohe edasi lugeda. Pool raamatust juba läbi.

Täna toimus Genialistide Klubis selle sama raamatu esitlus. Käisin, kuigi kogu üritusest osa ei võtnud - ees olid tähtsamad asjaajamised :) Mari nimelt tähistas oma sünnipäeva. Shakespeare's oli väga mõnus istuda ja sõbrannadega juttu ajada.

Aga nüüd tagasi raamatu juurde. Ma lihtsalt pidin korraks lugemise katkestama ja kirjutama asuma, sest lugesin just, kuidas Maroko peres käterätt alati kadunud on. Omast kogemusest pani see mind täitsa naerma, sest ka Abdeli peres on käterätik see asi, mis ALATI kusagile ära kaob. Isegi selle sõna olen selgeks saanud - fota, Kätlini raamatus küll fuuta, aga täishäälikud ei huvita seal maal nagunii mitte kedagi. Kui ma ka ülejäänud (maroko) araabia keelest aru ei saa, siis "fin fota?" küsimusele reageerin käterätiku otsimisega :D Nii naljakas. Ja kas pole mitte kummaline, et selline asi on kahes kindlasti erinevas peres ühine? Mis värk neil selle käterätiga siis ikkagi on? :D Üks on aga kindel - sellist asja nagu käteräti riputamiseks mõeldud nagi minu Maroko peres küll olemas ei ole.

Teine asi, mis mind naerma pani, oli see, et Marokos on kõik, nii noored kui vanad, kohutavad kokakoolasõltlased :) On jah. Minu jaoks on naljakas see, et otsetakse üks pudel Coca-Cola't (Fanta sobib üldiselt ka) ja jaotatakse see pärast hommiku-, lõuna- või õhtusööki võrdselt klaasidesse ära ja siis saab igaüks heal juhul kolmveerand klaasitäit, nii nagu jagus. See, et ma mitte midagi ainult endale osta ei saa, on mind Marokos käimiste juures juba veidi häirima hakanud. Võib-olla ma tahan, et mul hommikul ärgates ka lonks Coca't juua oleks... Ükskord Abdel ostis 2 liitrise Coca-Cola ja lubas, et võin selle üksinda ära juua, kui tahan, ning minu nõudmise asemel teistele ka sama jooki osta ostis tema hoopis piima. Neli pooleliitrist pakki vist, kui ma õigesti mäletan. Sest talle maitseb piim. Ning siis istus Maryam loomulikult terve õhtu minu toas ja piilus Coca-Cola poole. Tundsin ennast suhteliselt halvasti. Ma ei keelanud tal seda võtta, nii palju kui kehakeeles suhelda oskasin, aga Abdel nähtavasti keelas. Minu järjekordse nõudmise peale andis Abdel talle mõned dirhamid, aga ma ei tea, mis sellest rahast sai. Ei mäleta, et ta endale oma isikliku pudeli ostnud oleks. Ega Maryam siis selline imelik pole nagu mina :D Selle tõestuseks, et Marokos tõesti Coca-Colat palju tarbitakse, olen pudelitest ka pilte teinud, siis küll mitte millegi tõestuseks, vaid sellepärast, et araabiakeelne kiri pudelil oli nii äge. Nüüd oskan seda lugeda ka - punasel taustal seisab selgelt loetavas valges kirjas kuukaakuulaa :D

See on kolmas pilt, mille ma esimest korda Marokos viibides tegin :)

Päev 13

Lumekristallid

on endaga katnud

kõik, mida puudutas talv.

Võlumaailmaks

nii külmaks

on muutund

kõik minu akende all.

Päev 12

Väljas on talvemuinasjutt. Vannitoas ja köögis on torud ära külmanud. Külm on, aga talvel peabki külm olema. Aknatagune on suuri jääpurikaid täis.
Käisin just Jessie'ga jalutamas, õues on tõesti ime-imeilus. Kõik on väikeste lumekristallidega kaetud ning sädeleb õhtuvalguses. Homme plaanin pilte teha, aga arvan, et seda ilu pole päriselt võimalik pildile püüda. Vähemalt mitte sellise kaameraga nagu minul on :)
Kirjutasin täna välisministeeriumile. Abdel üritab viisat taotleda, aga sellega on üks lõputu jama kogu aeg. Vahel tekib selline tunne, et lihtsam oleks käega lüüa.
Eile ma ei üritanudki "normaalsel" ajal magama minna, vaid otsustasin, et olen seni üleval, kuni tõsine väsimus peale tuleb. Kella 4 paiku tuli ka. Ja ärkasin jälle kell 12. Ma ei tea, mida tegema pean, et need kellaajad veidi rohkem normi saada. Samas mulle meeldib öösiti üleval olla, eriti siis, kui järgmisel hommikul midagi teha pole vaja või kusagile jõudma ei pea. Öökull olen :)
Ma pole päris kindel, kas selline igapäevane kirjutamine on mõttekas, kuna pole eriti millestki kirjutada, aga kardan, et muidu läheb mul üldse meelest ära. Niisiis homseni!

Päev 11

Ma sain kõige hullemast eksamist "D"-ga läbi. Jess :D Ei peagi korduseksamit tegema või mis veel hullem, neljandale aastale jääma ühe aine pärast :D Vedas :)

Päev 10

Kätte on jõudnud 10.jaanuar. Ja ma polegi oma blogi ära unustanud. Veel. Peaks vist dieedipidamisega ka pihta hakkama, äkki õnnestuks sedagi kauemaks kui 3 päeva venitada. Homme on esmaspäev, alustamiseks täiesti sobilik :) Igal juhul sobivam kui 1.jaanuar, siis on veel liiga palju eelmise aasta toitu alles. Ma mõtlen selle peale.

Käisin täna "Avatar'i" vaatamas. Ega see film mind just kinno ei meelitanud kuid mind lihtsalt "tõmmati kaasa". Ei kahetse, et käisin, mulle täitsa meeldis ja nii imelik kui see ka poleks, oli mul siiralt hea meel, et sinine rahvas (nad ise nimetasid end na'vi-deks, vist) inimestest võitu said :)

See pilt siin on Sims 3 versioon "Avatar'i" Jack Sully'st. On lihtsalt nii lahe, mida ühes arvutimängus (millest ma hetkel erilises vaimustuses pole, sest tüdimus on peal, aga küll vaimustus tagasi tuleb. Alati tuleb) teha saab. Kuna mul sellele pildile mingisuguseid õigusi pole, panen igaks juhuks lingi ka:

http://www.thesimsresource.com/screenshots/details/id/106203/

Päev 9

Tegevusetus on kohutav. Pole ime, et mul hommikuti pole tahtmist üles ärgata - mind ei oota mitte miski... Ei ükski kohustus ega ka meeldiv tegevus. Selle viimase puudumises olen ma muidugi ise süüdi - kui hästi otsiks, leiaks kindlasti midagi huvitavat, millega vaba aega sisustada. Praegu aga pole mingisugust tahtmist millegagi tegeleda ja hommikud on seega täiesti masendavad. Õhtuti läheb asi huvitavamaks, täiesti iseenesest. Seega pole ka ime, et ma õhtuti magama ei taha minna :D Oijah.
Pool eilsest ööst oli sisustatud muusika kuulamisega, sest und ei olnud. Avastasin, et mu telefon suutis välja otsida ligikaudu 15 muusikakanalit, ja imestasin ise, et neid üldse nii palju on. Kuulasin vaheldumisi Raadio Elmarit, Star FM'i, SkyPlussi ja seda ühte, mis "Eesti parimat tantsumuusikat" mängib ja mille nimi mul hetkel meelde ei tule :D Laulud vaheldusid umbes nii: "Üks kass läks üle silla, tema saba tegi tilla-tilla"(tegelikult ka, see oli esimene laul, mille peale sattusin), "papa-paparazi", "ain't it funny", "köida kuldsed ringid ümber tammepuu" ja siis see Smilers'i lugu, mis mulle üldse ei meeldi ja kus mingisugust Rootsi reisi ja kellegi isa mainitakse :D Ja nii edasi. Täitsa huvitav oli.
Ja kokkuvõttes sain nii hilja magama, et kell 11 oli ärkamiseks täiesti normaalne aeg :)

Päev 8

Potteri-õhtu. Kahju, et ma kahte esimest filmi ei vaadanud, oli vist midagi huvitavamat teha. Eelmise reede õhtu ja ka tänane olid see-eest sisustatud. Cedric sai surma :( Sealt Carlisle ta tegelikult leidiski :) Ja nimetas Edwardiks. Niipalju siis gripist. (Neist kolmest viimasest lausest ei peagi aru saama...)
Väljas on väga palju lund. Käisin täna Jessiega üle pika aja jalutamas, metsa all oli lumi kohati põlvini. Oleksin pidanud digika kaasa võtma, väga ilusaid pilte oleks saanud. Kui homme ka ilus ilm on, tasub ehk uuesti minna. Jeskal oleks kindlasti hea meel.
Minu päevad mööduvad mitte midagi tehes. Vähemalt blogi-pidamisega olen juba 8.nda päevani jõudnud - suur saavutus :)
Hetkel olen isegi simsi mängimisest tüdinud - vaimustus ja tüdimus käivad periooditi. Hommikupoole mängisin Veronaville'i nimelises naabruskonnas, Shakespeare'i tegelastele ülesehitatud maailmas, aga kui tegelane nimega Hamlet lapsest teismeliseks kasvas ning samal õhtul hirmu kätte ära suri, sest tema oma lihane isa otsustas teda kummitama tulla (ma pole "Hamletit" ammu lugenud, aga kui see nüüd nii kirja panna, siis oli seal isa kummitusega midagi tegemist vist küll?), lõpetasin mängimise.
Homme on laupäev :)

Päev 7

Videviku-õhtu. Ema nõudis Videvikku, vend tahtis Leedit ja Lontut vaadata (Disney klassika, noh :D) Minul oli ükskõik, aga ema soov jäi peale. Niisiis sai umbes 37.ndat korda seda filmi vaadatud :) . See on haiglane, ma tean. Lisaks sellele vaatasin eile õhtul Noorkuu paremad kohad üle (jälle), ja lugesin siis lugesin natuke raamatut ka veel. Nagu mõnel siin kombeks on saanud öelda: Olen haige, aga ennast ravida ei lase :D
Tänane eksam oli keeruline. Vähemalt peaks kõige raskemad eksamid nüüd läbi olema, kui mõnda neist just uuesti teha ei tule.
Eile öösel tuli mul kohutav tahtmine jälle Marokosse minna. See mõte on nii nii nii ahvatlev. Ma ausalt öeldes ei tea, mida siiani oodanud olen. Paarinädalast äraolekut võiksin endale vabalt lubada. Võtsin siis ryanair'i kodulehekülje lahti ning edasi-tagasi piletid saaks 2017 krooniga kätte. Neli lennupiletit. 10 päeva. Nii väga tahaks... Samas läheb kohapeal ka raha, sama palju kindlasti, tõenäoliselt rohkem, ning ma pole kindel, kas mul seda raha muuks vaja ei lähe. Aga niiiii tahaks. Seda mõtet ma veel maha ei mata :) Pealegi, kui ma seda täna oma vanematele mainisin, oli ema ainus küsimus "Lähed või?"

Päev 6

Hommikul oli minu armastatud pisike hibiskusetaim oma lehed norgu lasknud. Muld oli kuiv. Sellele vaatamata oli veel avanemata õienupp uhkelt püsti. Kas pole mitte kummaline, kuidas taim oma õit hoiab? Mõned asjad on tähtsamad kui teised.
Muidugi sai hibiskus juua kohe, kui ma selle närbunud olekut märkasin. Mõne tunni möödudes olid lehed taas ilusti püsi :)
Magasin täna jälle väga kaua. Mingi varjatud depressioon vist :D Lihtsalt laiskusega seda küll põhjendada ei saa, olen alati laisk olnud, aga sellist poole päevani kestvat magamist tuli varem ikka väga harva ette, mitte mitu nädalat järjest. Mul hakkab juba mahamagatud ajast kahju - võiks ju ükskõik mida muud teha. Ometi ei suuda ma end selles hommikuti veenda. Korduvrežiimil äratuskell samuti mitte. Ja täna pliidi tõttu tööle hakanud suitsuandur (mis on ülitundlik ja seetõttu sageli ilma patareita jääb) ei häirinud mind samuti. Õnneks algab homne eksam alles kell 16.15, selleks ajaks ikka üles saab.
Täna olen põhilise osa ajast õppinud. Kui kõik eksamid tehtud saan, jääb kevadsemestriks vaid 5 ainet, neist 1 toimub ära kohe veebruari alguses ja kestab maksimaalselt 2 nädalat ning 2 ainetest toimuvaid maikuus. Seega jääb veebruarist aprilli lõpuni mulle vaid 2 ainet. Unistasin kunagi, et koolis võiks käia 2 päeva nädalas, ülejäänud aeg oleks vaba. Unistused täituvad :D Lõputöö kirjutamine ei lase sellist vabadust muidugi täielikult nautida, aga ikkagi.
Üks kahest maikuus toimuvast ainest kannab nimetust "Araabia keel A" ning peaks olema jätk eelmisel aastal läbitud "Araabia keelele". Aine kestab ainult ühe nädala, tahan juba teada, mis meile seal nädalaga selgeks tehakse. Kavatsen araabia keele kursuse ka uuesti läbida, juhul kui õppejõud vahepeal oma meelt pole muutnud. Eelmisel aastal kutsus ta küll kõiki tagasi, lihtsalt selleks, et õpitut uuesti meelde tuletada. Ilma ainele registreerimata. Ilma eksamita :)
Ega eriti midagi meeles polegi. Eelmise aasta mai kuuga jõudsin nii kaugele küll, et araabia keelse teksti lugemisega sain pea-aegu hakkama (see muidugi ei tähenda, et ma loetust aru oleksin saanud), aga asi seegi. Enam ei oskaks, pole üldse harjutanud. Oma nime kirjutamist veel mäletan, mõnd õpitut sõna ja lauset ka. Nt. "pliiats on pikk" või "koer on ustav". "Koer sõi liha ära." "Kass sõi liha ära". "Mul on kahju". :D Sõnad "haige" ja "surnud" peaks ka meeles olema, sest harjutamiseks mõeldud lausetes oli pidevalt keegi haige, haiglas, varga poolt pussitatud või siis neil põhjustel surnud. Tahaksin rohkemat mäletada.
Marokos käimistest olen kohalikus dialektis selgeks saanud järgmised sõnad/väljendid: kass, koer, kaamel, eesel, rott, sipelgas, mägi, kilekott, käterätt, taevas, päike, kuu, külm, tee, leib, tere, tere tulemast, head ööd, öö, hea, aitab, küllalt, kallis, raha, laud, vesi, kuskus (see on muidugi kõige keerulisem :D), vahet pole, lõpeta ära (seda oskan ainult naissoost isikutele öelda, kuna Abdel pidevalt nii oma väikesele õele ütles). Aitäh oskan ka öelda. Ja "söö", käsklusena. "Magama". "Palju". "Minu nimi on...". "Kus WC asub?" "Jah." "Ei." Ju midagi veel. Kõige toredam on see, et neid sõnu saab lauseteks kombineerida. Palju kasse/koeri/sipelgaid/mägesid/kaamleid. Söö palju kasse/koeri/sipelgaid. Ma olen hea kass. Või eesel. Kohalikel nalja kui palju :)
Tore, et mul on võimalus oma teadmisi täiendada.

Päev 5

Eksam oli õudne. Äkki saan kuidagi läbi. E oleks väga hea tulemus :)
Tartu oli täna hommikul õhukese valge koti sees - täpselt selline tunne oli. Ei mingisugust avarust - taevas oli valge, maapind oli valge, kõik ümberringi oli valge. Nagu sellest küllalt poleks, sadas veel lund kah. Lumi on ilus, aga mitte siis, kui pidevalt näkku tuiskab. Mingil seletamatul põhjusel oli mul eile hea meel olnud, et eksami pärast kodust välja tuleb minna...
Pärast eksamit pilved kadusid ja päike tuli välja. Kõik oli kohe palju ilusam. Maailm keerleb minu ümber, muidugi-muidugi :)

Päev 4

Näe vaeva, et mis tahes oskusega silma paista - vat mis orkut mulle täna ütles. Ei tea, kas ma kunagi kognitiivse psühholoogia alaste teadmistega kusagil hiilata saan, aga vaeva tuleb täna igal juhul näha. Õppimise päev.

Ei oskagi kohe midagi kirjutada - õnneks on homme sellel ajal eksam juba läbi - läheb siis nagu läheb. Tegelikult peaks hästi minema, olen nii palju õppinud küll ja kavatsen veel õppida - niikaua, kuni paberihunniku peale arvutilaua taha magama jään :D Ja äratuskella panen kuueks helisema, et ikka veel mõnd toredat arusaamatud artiklit lugeda saaks (ma ei saa kogu sellest kognitiivse psühholoogia teemast eesti keeleski aru, liiati siis kümneid lehekülgi inglise keelset teksti lugedes)

Eile plaanisin kohe pärast südaööd magama minna, aga ei õnnestunud - uni lihtsalt ei tulnud. See on see, kui varaste hommikutundideni pidevalt üleval passida. Imelik oli niisama ka teki all lebada, võtsin siis ühe artiklitest kätte ja hakkasin lugema, aga unisena ei olnud ma väga pikalt võimeline niivõrd keerulisel tekstil oma tähelepanu hoidma - 10 lehekülge sain isegi loetud.

Täna sain teada, et pean sellel semestril veel ühe aine läbima. Olin õige aja maha maganud (kuigi ausalt öeldes mina üksi selles tekkinud segaduses küll süüdi ei ole, aga olgu pealegi). Aine pole ilmselt väga keeruline ja on õpitav ning iseenesest on ju positiivne, et pool aastat loenguid iseseisva õppimisega saan asendada. Minu ainus ja viimane võimalus - järeleksam - on 22.jaanuaril. Aega küll :D Loodetavasti saan seda ka teada, mida ma siis õppima pean :D

Homseks õppides leidsin õppematerjalide seast järgmise video, mis peaks illustreerima Stroopi efekti.
http://www.youtube.com/watch?v=gg5_mlQOsUQ
Päris naljakas, eriti siis, kui õigete laulusõnadega kõrvutada :)

Päev 3

Olen jõudnud päevani 3. Vau. Peaks vist tähistama hakkama :). Eks näis, kas ma homme ka kirjutan. Tegelikult oleksin juba täna blogimise ära unustatud, sest kuna ma teoreetiliselt õpin, tuli tohutu uni peale ning ma pea-aegu juba magasin. Hambaid pestes tuli meelde :D
Täna läksin magama alles pool kuus hommikul, ärkasin 12ne paiku. Aja suhtes on igal juhul mõttekam pigem niimoodi magada kui südaööl magama minna ja ikkagi kaheteistkümneni põõnata. Säästlikum.
Onu Sven'il on täna 55-s sünnipäev. Juubel. Palju õnne, onu Sven! :)
Väljas on külm, aga soojem kui eile...Kui päevast -15 kraadi saab kuidagi soojaks nimetada. Minu ilmselt mitte eriti usaldusväärne (kes teab, kust see minu arvutiekraanile ilmus) Yahoo termomeeter näitab, et Tallinnas on hetkel 23 kraadi külma. Võib-olla on ka. Ilus on igal juhul endiselt. Külmaga pole pilvi ja need ei varja meid talvel niigi harva külastavat päikest. Mulle sobiks, kui sula enne veebruari lõppu ei tuleks :)
Midagi erilist täna tehtud ei saanud. Vaatasin "Eragon'i", polnud varem näinud. Lohe oli armas, eriti pisikesena. Õppisin vähe, tuupimiseks jääb siis ainult homne päev. Peaksin ärgates küll väga motiveeritud olema. Järeleksamiks ma enam õppida ei viitsi, nii et tuleb kuidagi eksamist läbi saada. Õnneks on eksam valikvastustega, aga "bingo" ei tööta alati ja väga riskimisruumi ka pole, nii et pean neid arusaamatuid tekste ikkagi lugeda üritama. Homme.
Täna lähen magama :)

Päev 2

Mul on stress. Kohe kindlasti. Kuidas muidu põhjendada seda, et ma täna veidi enne kella 2 ärkasin? Mitte öösel, vaid keset päeva. See ei ole normaalne. Isegi siis, kui öösel kell 3 magama minna, ei tohiks nii kaua magada. Ja see pole esimene kord. Tavaliselt saan 11-12 paiku üles, aga täna hommikul oli küll selline tunne, et ei tahakski voodist välja ronida. Pidin šoki saama, kui alla korrusele minnes nägin, mis kell on. Ma pole viimased paar nädalat telefoni voodisse kaasa võtnud, nagu ma töisemal ajal teen (üldjuhul täidabki minu telefon (äratus)kella funktsiooni), niisiis pole mul ärgates kunagi õrna aimu selle kohta, mis kell on. Minu suurepärane Taiwanis valmistatud New Moon'i seinakell on tumeda tausta ja mustade osutitega, seega kellana suhteliselt kasutu :) Ja nii ma siis alles kell 2 üles saingi.
Täna on väljas külm. WC-s olid torud öösel ära külmunud ja radikas nende soojendamiseks huugas seina ääres. Suutsin kolmel korral tule ärakustutamisega radika voolust ilma jätta, korralik nagu ma olen (pistik vannitoas on ühendatud peegli kohal oleva lambiga ja kui tuli ära kustutada, siis kaob sealt ka vool). Mulle kohe ei meeldi, kui tühjas vannitoas tuli põleb - detsembri elektriarve oli isegi 1700 krooni (veel üks asi, mis normaalne ei ole). Torudes hakkas vesi liikuma alles õhtul, selleks ajaks oli vannitoast tõeline saun saanud.
Tallinnas on lumi pea 60 cm paksune. Väidetavalt saab sellest rekord, kui mõni sentimeeter veel juurde sajab. Siin on ka palju, hanged igal pool. Aga ilus on ikkagi, õigemini just seetõttu ilus ongi :) Tänane päev oli ilma poolest täpselt sama kena kui eilegi. Aasta on ilusalt alanud.
Inimesed tunduvad ka rõõmsad ja heas tujus olevat, mis on äärmiselt tore.
Mul on teisipäeval eksam, aga niivõrd keeruline, et ma ei taha sellele mõeldagi. Homme on viimane aeg õppima hakata. Kahe päevaga peaks materjali E-vääriliselt selgeks saama küll :D

Päev 1...endiselt

Blogide lugemine on kahjulik - tõsiselt. Enda oma lugemine mitte - vähemalt minu puhul. Sest esiteks on minu blogis praeguse seisuga vaid üks postitus ja teiseks olen ma ilmselgelt oma elu äärmiselt lihtsaks teinud. Ma olen tohutult mugav inimene - sellest ka lihtne elu...Kui on vaja valida kahe võimaluse vahel, otsustan üldiselt lihtsama kasuks. Kohustuste puhul täidan need teiste ootustele vastavalt, kui neid aimata oskan, ei hakka oma rida ajama... Ja üldiselt ei hooligi sellest eriti. Olen viimasel ajal endal juba autismi kahtlustama hakanud :D Võib-olla olen lihtsalt laisk, hoolimatu ja mugav, nagu juba mainitud. Laisk kindlasti, selles ma ei kahtlegi. Olen seda endale umbes tuhandel erineval viisil tõestanud, alustades sellest, et pärast koduuksest sisse astumist on mind äärmiselt raske samal päeval sealt veel välja saada, võrdselt raske nii teistel kui mul endal, lõpetades sellega, et eksamiteks õppimine algab minu puhul üks päev enne eksamit. Ma ei imestaks, kui oma lõputöö kirjutamise maikuusse jätaksin. See oleks muidugi halb variant, kuid võib-olla saaksin isegi hakkama. Nii oleks mul tervelt 4 kuud vaba aega...Kuid südametunnistus ei lubaks mul niimoodi käituda. Ilmselt. Eks me näe.

Olgu, nüüd tagasi selle juurde, miks blogide lugemine kahjulik on. Siiski, eelnev oli sellega veidi seotud. Nimelt tunnen end praegu äärmiselt süüdi - süüdi seetõttu, et ma ei tunne oma sõpru ÜLDSE, neid, keda veel sõpradeks julgen nimetada. Ainuke inimene, keda ma tõesti tunnen, olen mina ise, ja seda mitte mingisuguses keerulises sügavas filosoofilises mõttes, vaid täiesti tõsiselt. Palun selle pärast siiralt ja südamest vabandust. Asi pole selles, et ma ei hooli. Loodetavasti. Vähemalt ei taha ma niimoodi mõelda. Ma lihtsalt elan oma kodu-videvik-sims-abdel mullis, mille sees on lihtne, mugav, tuttav, turvaline ja üldjuhul üsna probleemivaba olemine. Ja mugav nagu ma olen, pole selle mulli seest üldse lihtne välja tulla, kuigi väljas võib täitsa tore ja huvitav olla. Umbes 85% ajast olen ma oma mulli-eluga rahul. Autism, noh, mis ma räägin :) Vahel aga mõtlen sellele, et aastad lähevad - üks just jäi jälle seljataha, ning on nii palju asju, mida ma polegi teinud, asju, mida oleks saanud teismelise-eaga välja vabandada (ma tõsiselt loodan, et mingisugune puberteet nüüd välja ei löö :D), mõtlen asjade peale, mida olen teinud poolikult, ainult selle pärast, et tehtud saaks. Nimedele, mis mu messengeri listis üksteise all seisavad, kuid kelle omanikega ma kunagi ise vestlust ei alusta, võõraks jäänud sõpradele, sellele, kui vähe mul on tõsiselt lähedasi suhteid. Selliseid, kus saaks kõigest rääkida. Ma ei oska seda hästi - kirjutada on palju lihtsam. See kõik on tõsiselt kurb. Aga oskan hästi kõiksugu mittemeeldivad asjad endast eemale tõrjuda ega tegele nendega enne, kui see hädavajalik on, või siis üldse mitte, kui vaja pole. Olen alati selline olnud

Seda enam olen tänulik teile, Kristiina, Mari, Marit ja Miina, et te mind vahel kodust välja veate. Aitäh! :) Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt, need smile'id lihtsalt käivad minuga kaasas...

Päev 1

1. jaanuar - suurepärane päev blogimist alustada, kas pole? Ilmselt jõuan kolmanda päevani ning tüdinen siis, kuid proovida ju võib.
Täna on 2010. aasta esimene, imeilus päev. Õues on tõeline muinasjutumaa, selline, mida võiks pikka aega aknast (või siis väljas olles, aga sel juhul mitte pikka aega :) imetleda. Praegu on küll juba pime, kuid hommik oli tõesti väga ilus. Külma on umbes -17 kraadi, kuid sellele vaatamata sai pärast kella kolme väikese seltskonnaga Emajõe äärde jalutatud. Nelja paiku tagasi jõudes oli päike juba pea-aegu loojunud.
Täna pole just kõige teguderohkem päev olnud - südaööl sai uus aasta vastu võetud, naabrite rakette vaadates ja säraküünlaid põletades, pärast seda hakkas eelmisel aastal joodud tass kohvi mõjuma ning uni enne kella 6-t ei tulnud. Mingisuguse vene telekanali pealt näitas kella viieni hommikul täiesti vaatamist-kuulamist väärt kontserti. Disco 80's või midagi sellist :)
Hommikusöögiks olid eelmise aasta söögid, pärast seda oli kavas Shrek Kolmas ning jalutuskäik. Muud ei olegi teinud. Ilmselt saab veel paar korda kõhu kurguni täis süüa ja läbi see esimene päev saabki. Õudne - peab dieeti hakkama pidama :D AGA see pole mingi uusaastalubadus, sest dieedipidamine saab mul täpselt samamoodi nagu blogid ja päevikud kolmandal päeval otsa. Ei tea, mis mul viga on :D

Emajõgi, 1.jaanuar 2010

Kui mul millestki muust kirjutada pole, pean vist Sims 2-st kirjutama. Kellel tahtmist, siis simsile pühendatud leheküljel asun ma siin:
http://www.thesimsresource.com/members/-kalisa-
Palun ärge õigekirjavigadest välja tehke, inglise-eesti sõnaraamat pole mu parim sõber :)

Usun, et väga sobiv on tänane postitus lõpetada minu tähtkuju kohta käiva delfi.ee 2010 horoskoobiga, mitte et ma neisse eriti usuksin, aga niisama on huvitav lugeda ikka.

Skorpion
Suured muutused ootavad sind ees tööelus, ka kodu- ja isiklik elu on üsna energilised. Head võimalused on tekitada endale kodutöö, millega saad raha teenida, pühendades samal ajal palju energiat ka uue pesa ehitamiseks. Sind toetab sinu pere ning sul võib olla soov vahetada elamine parema vastu või täiustada olemasolevat.
Muutustega võid leida, et sul on alles vähem sõpru, kuid alles jäänud on just parimad. Töö on väga oluline, kuid suurt karjääritõusu ette pole näha.
Rahavood on ilmselgelt konservatiivsemad, väljavaated rahale kasinamad. Panustad pikaajalistele investeeringutele, mis on ka õige käik.
Vajad rohkem isiklikku aega ja ruumi, kuigi sa iga kord seda endale ei teadvusta. Sotsiaalne suhtlus vajab oma osa ning õpid sellega toime tulema. September on äärmiselt kiire ja edukas kuu.

ARMASTUS
Suhted muutuvad väga huvitavaks, kui jagad oma seiklusi, unistusi ja lootusi sulle tähtaste inimestega. Keskendud tasakaalu ja harmoonia loomisele maailmas ning nii peegeldub see ka sinu isiklikus elus, kutsudes esile soovitud muutust.
Kuni usaldad oma meeli, saad vastu just sellise armastuse, nagu soovid. Tasakaal ja terviklikkus on tähtsad vahendid saavutamaks harmooniat mõtete ja emotsioonide vahel. Ole julge väljendama oma sügavamaid tundeid ja sa saavutad rahulolu, et saad jagada neid tundeid. Sinus toimuvad teadvustatud muutused ning sinu suhted muutuvad tugevamaks.
Tunned end hästi, kui saad oma sisemaailma jagada partneri, sõprade ja perega. Kodune õhkkond on harmooniline ning see peegeldub ka sinu teistes ettevõtmistes. Sul on uuenenud arusaam turvalisusest ja sisemisest rahust ning sul on jõudu luua selline elu, nagu soovid.

RAHA
Tunned kiusatust teha liigseid väljaminekuid märtsikuus, kuid see võib panna ohtu sinu stabiliseerunud rahaseisu. Õnneks kaob see tendents 11. aprilli paiku. Aasta keskel võtad ette samme, mis võivad parandada su elujärge, kuid ole ettevaatlik. Rahaliselt parem aeg algab taas 24. juunil, mil suudad keskenduda tõesti vaid olulistele kulutustele. Ära kõhkle kasutamast sinu käsutuses olevat legaalset infot, mõni sissetulek võib olla kahtlase väärtusega.

SUHTED
Sel aastal segavad sind imestamapanevalt palju detailid, sul on soov asuda otsejoones asja kallale ning suunata kogu jõud oma projektidele. Keskendumiseks pead pingutama, kuid sind ei sega kõrvalised ärritused. Sinu kaaskond pole harjunud sind sellisena nägema ning peavad leidma viisi sulle leebemalt läheneda. Oluline on teada anda oma tegelikest motivatsioonidest. Võid avastada, kes on sinuga kõige siiramad. Vali välja parimad kaaslased ja saad luua nendega toimiva liidu. Ära kahtle ega kõhkle. Vahel on valusad, ent otsutavad valikud määrava tähtsusega ning alates maikuust on sul juba paremad väljavaated.